Kevad kiigelaual

__K i i g e l a u l u d__

Read more... 0 comments

1. ANN LÄKS LAUDA ÜPPAMAIE (Jh)

Ehted katki. Sepa lapsed
Jõhvi

aa_23_viru2_EÜS_VI_886_(63)_ehted

ANN LÄKS LAUDA ÜPPAMAIE,
küla alla kiige pääle,
all oli pakku õunapuune,
pääl oli lauda vahterane.
Pakk läks katki õunapuune,
lõhki lauda vahterane.
Anne maha laua päälta,
lõhki pauad kaulastanna,
lehed laiad rindaltanna.
Anne itkedes koduje,
aladessa alla õue.
Küsis eite, küsis taati:
„Mis sina itked, Annekene?”

„Läksin lauda üppamaie
küla alla kiige pääle,
all oli pakku õunapuune,
pääl oli lauda vahterane.
Pakk läks katki õunapuune,
lõhki lauda vahterane.”

Vastas eite, vastas taati:
„Ära sina itke, tütar vaene!
Võtta alli allajesa,
kõrvikene kõrvajesa,
musta muidu juoksemaie:
sõida sepale Viruje,
tagujalle maa tahaje!”

Ann võtt’ alli allajesa,
kõrvikese kõrvajesa,
musta muidu juoksemaie;
sõitas sepale Viruje
tagujalle maa tahaje,

Sepa koera augasteli,
sepa naine naurasteli:
„Jo tuleb minu minija,
Ja siis ainik poja naine!”

Ann läks sepa palveelle:
„Sepikene, sellikene,
kas võtad pauad paranda,
õbeelmed õiendella,
leheservad lepitella?”

„Kas sust saab minu minija,
kas saab ainik poja naine?
Kui tuled minu pojale,
siis võtan pauad paranda,
õbeelmed õiendella,
leheservad lepitella!”

Ann võtt vasta vaideli,
sõimas seppa, lõimas seppa:
„Ei lähe mine sapale,
ei lähe sepa pojale –
süsimustad sepa lapsed,
tahmatsed taguja lapsed
ise seppa ilmi musta!”

Viis: Ann Pakas (58 a) (EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 320/1 (482) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov O. Kallas, 1888).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

2. NEITSIKESED, NOOREKESED (Jh)

Kiige katsumine
Jõhvi

aa_28_viru1_EYS_II_154_122_kiik

NEITSIKESED, NOOREKESED,
lähme kiike katsumaie!
Kas sie kiike kannab meida,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida?

Kui ei kanna kahuda kahte,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida –
tuo siis kirves, raiu kiike,
tuo vesta, vesta kiike,
tuo nuga, nuole kiike,
tuo tuli, põleta kiike!

Neitsikesed, noorekesed,
ei ole kiike kirve raiu,
ega nua nuolemine,
ega vestu vestamine,
ei tule põletamine –
kiik on tuodud Kiikalasta,
kiige aisad Arjumaalta,
kiige sambad Saksamaalta,
arjuspuu (aluspuu?) Alu taganta,
põhilauad Põltsamaalta,
kiige tuge Turgimaalta.

Kuda kiik on siie saadud?
Vedamas olid velje ärjad,
velje ärjad, velje orjad,
velje roomad, velje rangid.

Tuomas oli tuhat ovosta,
saamas oli sada regeda;
ärjad itkid sarvijasa,
ruunad ruugad rindujasa,
tiomehed pihtujasa,
tütared piopesija,

1 (= vaatama)

Viis ja tekst: Mari Räbin (EÜS II 154 (122) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud < Mari Räbin (77 a, 1905)) ja (H II 1, 415 (576) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t. < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar, 60 a, 1888); täiendatud (H II 1, 324/5 (485) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas < Mall Nurk (63 a), 1888).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

3. KII-KIIKE, LAA-LAAKE (Jh)

Kiik tahab kindaid. Imemaa
Jõhvi

aa_29_viru1_EYS_II_154_122_kiik

Kiigelaul Jaaniöösel.

KII-KIIKE, LAA-LAAKE,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Mis sa, kiigeke, kidised,
aluslauake, ladised?
Kiike tahab kindaaida,
aluslauda andeeida,
päälispuu puna panita.

Ooda, ooda, kiigekene,
las minu veli võtab naise,
tõine veli tõise naise,
kolmas toob mini koduje –
siis saab kiike kindaaida,
aluslaud saab andeeida,
päälispuu puna panita!

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Tulge, tütarid, tulele,
tuoge kanad, tuoge munad,
tuoge pardid paarissute,
aned alla õlmaassa!

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Oh minu kullad kiigetajad,
ärge mind kurjast kiigutage –
kui mina kukun, kesse maksab?

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella,
ligi pilvesta pimeda,
ligi taevasta tasasta!

Mis säält taevast annetakse? –
Kuus kulla vüökesta,
sada saksa laastukesta.

Kuhu panen niedgi kullad,
kuhu laotas laastukesed? –
Sään äika sängi pääle,
küümehe kübara pääle,
nao puole pärja pääle.

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Sõua kiike senna maale,
kus nied kukked kulda söövad,
kuked kulda. kanad karda,
aned aljasta õbeda,
piened linnud penningida,
targad linnud taalderida!

Viis ja tekst: Mari Räbin (77 a) (EÜS II 154 (122) ja EÜS II 645 (146) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud, (1905); täiendatud (H III 1, 237/8 (33) < Jõhvi khk, Voka v – M. Eljas, 1888) ja (H II 1, 458 (623) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov ja O. Kallas < Kadri Mölder (60 a), 1888).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

4. KII-KIIKE, LAA-LAIKE! (Jh)

Loomine. Salme laul
Jõhvi

aa_24_viru1_EYS_VI_890_63_1r_loomine_salme
KII-KIIKE, LAA-LAIKE!
Lenda’eli, linnukeine,
lendas üle ilma kõige,
üle ilma, suure järvä,
üle ilmatse keriku.
Lendas meie koppelije,
otsis maad munetessanna,
aset autelessanna –
leidas põõsamaa punase.
Põlga’eli, linnukeine,
põlgas põõsamaa punase.

Kii-kiike, laa-laike!
Lenda’eli, linnukeine,
lendas üle ilma kõige,
üle ilma, suure järvä,
üle ilmatse keriku,
lendas meie koppelije,
leidas põõsamaa sinise.
Põlga’eli, linnukeine,
põlgas põõsamaa sinise.

Kii-kiike, laa-laike!
Lenda’eli, linnukeine,
lendas üle ilma kõige,
üle ilma, suure järvä,
üle ilmatse keriku,
lendas meie koppelije,
leidas põõsamaa kõllakarva.
Võttas kõlla kõlvulisest:
“Siie pian pesa tegema,
siie pian munad munema,
siie pojad audumaie.”

Audus kuu, audus kaksi,
akkas alla katsumaie –
jo pojad udusulessa!

Mina neiu, maani tarka,
võtin pojad põlle’eie,
vein kodo – ema kädeje,
eide vakkaje vajotin,
alla kaanda kinnitelin.

Kasvas kuu, kasvas kaksi,
kasvas kolmat puolekille –
sai sie Salme kasvanesta.

Tulid Salmel kõsilaised:
üks tuli Kuu, tõine Päivä,
kolmas Tähtä, poisikeine.

Ei kulles Kuule mennud –
Kuul on kuusi kombe’eida:
Vahest Kuu varagi tõiseb,
vahest tõiseb valge’ella,
vahest tõiseb koidikulla,
vahest koidiku iella.

Ei pärgä Päiväle lubanud –
Päiväl viisi viisisida:
õdrad põllule põletab,
kaerad põllule kaotab,
linad liitab liivakuie.

Tuli Tähtä, poisikeine:
ette sai ihuto seina,
tahaje tahuto lauda,
alla penki pihlakaine,
pääle akkena ilusa.
“Süe, Tähtä, juo, Tähtä,
ela, Tähtä, eida rõemu!”
Sei Tähtä, jõi Tähtä,
elas Tähtä, eitas rõõmu.
Tähtä mõekada täristas,
kuldaelka ta elistas:
“Ehi, ehi, neitsikeine,
ehi meie mieste kaasa,
sää me saaja kaasa.
Jo kipub küü obone,
väime’ täkko väänab piada.”

Salme kuulis, kostis vastu:
“Andsid aiga, Tähäkeine,
andsid aiga kasvadessa,
anna aiga ehtidessa!
Süe, Tähtä, juo, Tähtä,
ela, Tähtä, eida rõemu!”
Tähtä mõekada täristas,
kuldaelkada elistas:
“Ehi, ehi, neitsikeine,
saa, Salme, valmiesta,
lase saaja sõitamaie!”

Laulnud Lien Pakas (64 a) (EÜS VI 890 (73) ja EÜS VI 1010/3 (167)< Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

5. MARIA VENETA VESTI (Jh)

Laevasõit, Kannel
Jõhvi

aa_25_viru2_EYS_VI_891_80_2r_laevasoit

Kiigelaul

MARIA VENETA VESTI,
Iiessu kaapi laiva kanti.
Sai sie vene vessetusta,
laiva kaas sai kaabitusta,
viedi nied vened vesije,
lükkas laevad lüüdingeie.

Tuodi vanad, tuodi nuored,
pandi vanad sõudamaie,
noored päälta vaatamaie.
Vanad sõudsid, ei nad jõudand,
vanad sõudsid pääd vabisid,
kõik nied lõualuud lõdisid.

Pandi nuored sõudemaie –
nuored sõudsid, nuored jõudsid,
pitki merda, põigi merda,
pitki Peibise jõgeda.

Tuodi sie sileda siiga,
tuodi sie aleda augi,
lõigeti lõhe punane,
Tehti kannel veljelesa
lõhe suure lõualuista,
avi suure ambaluista,
siia suure seljaluista.

Kõik seda kannelta ajasid,
küla piiad, küla poisid,
ei saand äälta kannelile,
kuuel kielele kumada.

Tuodi minu nuorem venda,
Sie sai äelta kannelile –
Siis sie kanneli kajasi,
Kuue kieline kumasi.
Nenda’p vieris venna pilli,
Kui sie nuttas nuori neidu,
Velje pill on vierusambi
Velje kannel kaikusambi (1).

1 kaikuma = erschallen.

Viis: Liina Krasmann (EÜS VI 891 (80) < Illuka v, Kurtna m – K. Luud, P. Penna, 1905), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 319/20 (481) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

6. ÜLE LENDSI LINNUKENE (Jh)

Loomine
Jõhvi

aa_26_viru2_EYS_VI_889_71_2r_loomine

ÜLE LENDSI LINNUKENE,
üle lendsi ilma kõige,
üle ilma, suure järve,
üle ilmatse keriku.

Õtsis maad munetessanna,
aset autellessanna,
ei saand maad munetessanna,
aset autellessanna.

Üle lendsi linnukene,
üle lendsi ilma kõige,
üle ilma, suure järve,
üle ilmatse keriku.

Lendsi meie koppelije.
Lendsi üle sinise põesa –
põlgees sinise põesa,
lendsi üle punase põesa –
põlgees punase põesa,
lendsi üle kõlla karva –
võttis kõlla kõlvusasta.

„Siie pean pesa tegema,
siie pean munad munema,
siie poegi audumaie!”

Hakkas pesa ta tegema,
tegi kuu, tegi kaksi,
tegi pooli kolmatagi,
natukeise neljatagi,

Sai ta munad siis munetud.
Hakkas poegi audumaie,
audus kuu, audus kaksi,
audis pooli kolmatagi,
natukeise neljatagi,

Akkas alle katsumaie:
leis pojad verisulesta.

Akkas poegija jagama:
üks sai maale marijasta,
tõine põllula kivesta,
kolmas kuusta taivaaie,
neljas päivast pääle ilma.

Mis sai maale marijasta,
säält nie marid mainitasse;
mis sai põllula kivesta,
säält nie õlled tehtanesse;
mis sai päivast pääle ilma,
säält nie aiad arvetasse,
mis sai kuusta taivaaie,
säält nie tunnid tunnetasse.

Viis: Kadri Tillmann (68. A) (EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 328/9 (487) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

7. KII-KIIKE, LAA-LAAKE! (Jh)

Kiige kidisemine. Kolm metsa
Jõhvi

 aa_24_viru1_EYS_VI_890_63_1r_loomine_salme

Kiige kidisemine

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!
Mis ma nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta? –

Kolm oli kiike kõrvissute,
üks oli kiike kulda-arja,
tõine kiike õbe-arja,
kolmas kiike vaske-arja.

Mis oli kiike kulda arja,
sie oli perepoja kiike;
mis oli kiike õbe arja
sie oli peretütre kiike;
mis oli kiike vaske arja
sie oli vaese lapse kiike.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Mida annan sõudajalle,
sõudajalle, jõudajalle?
Lammas kui meressa laiva,
saba kui sie saarevihta,
pea kui pajune põõsas –
seda annan sõudajalle,
sõudajalle, jõudajalle.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Mis sa kiigeke kidised,
aluslauake ladised?
Kiike tahab kindaaida,
aluslaud tahab andeeida,
päälispuu puna panita (?),
sammas sinisäärepaulu,
kiike maksab kiudu ärja.

Viis: Ann Pakas (58 a) (EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar, 60 a) (H II 1, 381/2 (540) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

8. NEITSIKESED, NOOREKESED (Jh)

Kiige katsumine
Jõhvi

aa_28_viru1_EYS_II_154_122_kiik

NEITSIKESED, NOOREKESED,
lähme kiike katsumaie!
Kas sie kiike kannab meida,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida?

Kui ei kanna kahuda kahte,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida –
tuo siis kirves, raiu kiike,
tuo vesta, vesta kiike,
tuo nuga, nuole kiike,
tuo tuli, põleta kiike!

Neitsikesed, noorekesed,
ei ole kiike kirve raiu,
ega nua nuolemine,
ega vestu vestamine,
ei tule põletamine –
kiik on tuodud Kiikalasta,
kiige aisad Arjumaalta,
kiige sambad Saksamaalta,
arjuspuu (aluspuu?) Alu taganta,
põhilauad Põltsamaalta,
kiige tuge Turgimaalta.

Kuda kiik on siie saadud?
Vedamas olid velje ärjad,
velje ärjad, velje orjad,
velje roomad, velje rangid.

Tuomas oli tuhat ovosta,
saamas oli sada regeda;
ärjad itkid sarvijasa,
ruunad ruugad rindujasa,
tiomehed pihtujasa,
tütared piopesija,

1 (= vaatama)

Viis ja tekst: Mari Räbin (EÜS II 154 (122) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud < Mari Räbin (77 a, 1905)) ja (H II 1, 415 (576) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t. < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar, 60 a, 1888); täiendatud (H II 1, 324/5 (485) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas < Mall Nurk (63 a), 1888).

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

9. MARIA VENETA VESTI (Jh) (V-) (40)

Laeva tegemine. Kannel
Jõhvi

x

Kiigelaul

MARIA VENETA VESTI,
Iiessu kaapi laiva kanti;
sai sie vene vessetusta,
laiva kaas sai kaabitusta,
viedi nied vened vesije,
lükkas laevad lüüdingeie.

Tuodi vanad, tuodi nuored,
pandi vanad sõudamaie,
noored päälta vaatamaie.
Vanad sõudsid, vanad ei jõudand,
vanad sõudsid pääd vabisid,
kõik nied lõualuud lõdisid.

Pandi nuored sõudemaie,
vanad päälta vaatamaie.
nuored sõudsid, nuored jõudsid,
pitki merda, põigi merda,
pitki Peibise jõgeda.

Tuodi sie sileda siiga,
tuodi sie aleda augi,
lõigeti lõhe punane,
tehti kannel veljelesa
lõhe suure lõualuista,
avi suure ambaluista,
siia suure seljaluista.

Kõik seda kannelta ajasid,
küla piiad, küla poisid –
ei saand äälta kannelile,
kuue kielele kumada.

Tuodi minu nuorem venda,
sie sai äelta kannelile;
siis sie kanneli kajasi,
kuu kieline kumasi.
Nenda’p vieris venna pilli,
kui sie nuttas nuori neidu,
velje pill on vierusambi.
velje kannel kaikusambi (1).

1 kaikuma = erschallen.

H II 1, 319/20 (481) < Jõhvi khk., Kiikla m. – M. Ostrow & O. Kallas < Mall Nurk, 63 a. (1888)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

10. SAIN MINA, KALLIS, KIIGE PÄÄLE (Jh) (V41)

Halvad ehted. Ei tohi kiigele minna
Jõhvi

x
SAIN MINA, KALLIS, KIIGE PÄÄLE,
ani aisude (aisade) vahele,
nägin mina muilta musta roka,
Annelt need ahedad käiksed
Liisult linna lõngulised,
Maril maani poogelised –
minul vaesel valge rokka.

Mina nuttades koduje,
alatsedes alla oue.
Tuli minul vasta eidekene,
tuli minul vasta taadikene.
„Mis sina nutad, tüttar noori,
mis sina, ainike, alatsed,
mis sina, viimik, vieretelled?”

Mina mõistsin, kohe kostsin:
„Oh minu hella eidekene,
oh minu tarka taadikene!
Sain mina, kallis, kiige pääle,
ani aisude (aisade) vahele,
nägin mina muilta musta roka,
Annelt need ahedad käiksed
Liisult linna lõngulised,
Maril maani poogelised –
minul vaesel valge rokka!”

„Ära nuta, tütar noori!
Las tuleb suvi, saab sügise,
las tuleb talve aigamööda,
rukist saab siis musta roka,
kaurast saab kalevi kuue,
sõrust (1) saab sõrrike,
õtrast saab siis valge vaiba.”

Ei mina nuta, tüttar noori,
ei mina ainike alatse
ei mina viimik vieretelle –
tänan mina eite, tänan mina taati,
et oled luband musta rokka,
ja siis mulle valge vaiba,
küll saab sõrust mul sõrike,
kaurast mul kalevi kuue!

(1) Sõrd = Neuland, worauf Holz verbrant ist.

H II 1, 251 (366) < Jõhvi khk., Puru k. – M. Ostrow & O. Kallas < Kai Pundi, 40 a. (1888)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

11. KUULIN KIIGEL KIIGETAVA (Jh) (V- 50)

Pole ehteid kiigele minna
Jõhvi

x
KUULIN KIIGEL KIIGETAVA,
kase latves lauletava,
õunapuussa õisetava,
marjapuussa maisetava.
Mina kuulasin kodunta,
õuna õiede vahelta,
tapuväätide taganta.

Jooksin jooste, käisin kärmest,
astusin sammud sagedad.
Sain ma sinna kiige juure –
muil õli kõigil musta ruka,
Annel aetud käiksed,
Liisul linna-lõngulised,
Krõõdal kolmekeerused,
Maril maani ümberiku –
minul vaesel valge rukka.

Mina nutuga koduje,
aladessa alla õvve.
Küsis eite, küsis taati:
„Mis sa itked, tütar noori,
mis sa, aineke, alatsed,
mis sa, viimik, veeretelled?”
Mina varsti vastaelin:
„Kuulin kiigel kiigetava,
kase latves lauletava,
õunapuussa õisetava,
marjapuussa maisetava.
Mina kuulasin kodunta,
õuna õiede vahelta,
tapuväätide taganta.
Jooksin jooste, käisin kärmest,
astusin sammud sagedad.
Sain ma sinna kiige juure –
muil õli kõigil musta ruka,
Annel aetud käiksed,
Liisul linna-lõngulised,
Krõõdal kolmekeerused,
Maril maani ümberiku –
minul vaesel valge rukka!”

Eit siis varsti vastaeli:
„Ära itke, tütar noori,
Ära, aineke, alatse!
Jäta küüned kütisseie,
sõrmed sõrduje põleta!
Las’ tuleb suve, saab sügise,
siis tuleb talve aiga mööda:
sõrust saad sina sõrike,
rukist saad sina musta ruka,
kütisest saad külmad kingad,
õdrad (õdrast) maani ümberiku!”

H II 1, 516/7 (684) < Jõhvi khk, Kurtna v, Lehtepea k < Jõhvi v, Puru k – M. Ostrow O. Kallas < Mari Augas (Porkuli ema), 58 a. (1888)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

12. KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA (Jh) (V - 42)

Pole ehteid kiigele minna
Jõhvi

x
KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA,
õunapuussa õisetava,
tamme latvas lauletava.
Jooksin jooste, käisin kiuste,
astusin sammud sagedad,
sammu õtsad õigeemad,
sammu vahed valgeemad.
Nägin muilta mustad rukad,
sõrme lükitud sõriked,
Annelt alta aagilised,
Leenalt linna lõngulised.
Mina koje itkedessa,
alades mina alle õvve.
Vasta eite, vasta taati,
vasta nied vanad mõlemad.
Küsitelleb eidekene,
targutelleb taadikene:
„Mis sina, itked, tütar noori,
Mis sina, aineke, alatsed?”

Mina muistin, kuida kostin,
mina varsti vastaeli:
„Seda itken, eidekene,
seda, aineke, alatsen:
kuulin kiigel kiigutava,
õunapuussa õisetava,
tamme latvas lauletava.
Jooksin jooste, käisin kiuste,
astusin sammud sagedad,
sammu õtsad õigeemad,
sammu vahed valgeemad.
Nägin muilta mustad rukad,
sõrme lükitud sõriked,
Annelt alta aagilised,
Leenalt linna lõngulised.”

Ema varsti (varsi?) vastaeli:
„Ära kurda, ära karda,
Las’ tuleb suvi, saab sügise –
Jumal annab viljavoosi,
kallis Jeesus kauravoosi,
ilus Jeesus ernevoosi:
sõrrast saad sina sõrikad,
õdrapõllust saad õbedad,
kaurapõllust kaula kunna,
rukkipõllust rukad mustad.”

H II 1, 440/2 (605) < Jõhvi khk., Kurtna v., Aidu t. – M. Ostrow & O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a. (1888)

Read more... 0 comments

13. KII-KIIKE, KIIGEKENE! (Jh) (V-43)

Anded kiigele
Jõhvi

x
Kiigelaul

KII-KIIKE, KIIGEKENE!
Mis sa, kiigeke, kidised,
aluslauake, ladised? –
Kiike tahab kindaaida,
aluslaud tahab andeeida,
päälispuu puna-panita.

Ooda, ooda, kiigekene,
las minu veli võtab naise,
tõine veli tõise naise,
kolmas toob kodu minija,
neljas toob nenaka targa –
siis saab kiige kindaaida,
aluslaud saab andeeida,
päälispuu puna panita!

EÜS II 659 (154) < Jõhvi khk., Illuka v., Lähtepea k. – P. Penna & K. Luud < Mari Porkun, 77 a. (1905)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

14. KII-KIIKE, LA-LAAKE! (Vai) (V-51)

Anded kiigele
Vaivara

x

KII-KIIKE, LA-LAAKE!
Kuulin kiige kiigetava,
tamme latvas lauletava,
ounapussa oisatava.

Lähme kiike katsumaie,
kas sie kiike kannab meida?
Kui sie kiik ei kanna meida –
kiike tahab kihlaseida,
aluspalgid andeeida,
kiige lauad lahjaeida.

Külamehed, mehikesed,
külanaised – naisukesed,
aidake aru pidada,
lüeme nõud ühte kokku:
kus saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeida,
kiige lauad lahjaida.

Las tuua nuorik külaje,
siis saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeeida,
kiigelauad lahja’aida –
siis vast kiike meil kidiseb,
kiigelauad ladisevad,
kiigepostid porisevad.

EÜS VI, 927 (33) < Jõhvi Voka v. Toila k. < Vaivara Peetri v. Utria k. – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Konsa, 76 a. v. (1909).

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

15.KII-KIIKE, LAA-LAAKE! (Jh) (V- 52)

Neli neitsit. Anded kiigele
Jõhvi

x
KII-KIIKE, LAA-LAAKE,
kii-kiike, kõrge’ella,
kõrge’ella, kauge’ella!

Mis sa nägid kõrge’elta,
mis sa nägid kauge’elta? –
Nägin merda, nägin maada.
Mis sial mere keske’ella?
Sängi säällä keske’ella.
Mida säällä sängi siessa?
Kolmi nuorta neiukesta.
Mis tegid neiud noored?
Üks sie kudus kuldaeida,
tõine plaugutas palaka,
kolmas itkes vennakesta.

Mis sina, kiike, kidised,
aluslauake, ladised,
päälispuuke podised? –
Kiike küsib kinda’aida,
aluslaud tahab ande’eida,
päälispuu punapaninda!

No-noo, kiike, oot-oot, kiike,
las minu poiga võtab naise,
tõine poiga tõise naise,
kolmas toob käli kodoje –
siis saab kiike kinda’aida,
aluslaud saab ande’eida,
päälispuu punapaninda!

EÜS VI 1090/1 (267) < Jõhvi khk., Järve v., Kukruse k. – A. Sildnik P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

16. KÜLATÜTRUKUD, ÕEKSED (Jh) (V-44)

Kiigele kutse. Hea ja halb kiik. Anded kiigele
Jõhvi

x
KÜLATÜTRUKUD, ÕEKSED,
küla poisid, pooled vennad,
tulge kiike katsumaie!

Mis te kodu kolletate,
aia ääres aigutate?
Kardate kullad kuluma,
kardate vased vajuma,
õbe elmed õigenema?

Linnas, linnas, neitsikene,
linnas kulub teie kulda,
Paides vajub teie vaske,
Talinas õerub õbeda. –

Kust on meie kiike toodud,
kust on toodud, kust on saadud?
Kes on meie kiike toomas,
Kes on toomas, kes on saamas?
Toomas toomas, Sander saamas.

Aisad toodud Arjumaalta,
võllas toodud Võhmutelta,
sammaad sinisalusta.

Et las kaen uuta kiike,
kas see kiike kannab meida. –
Kui ei kanna, las kaduda!

Kiige sepad, ellad vennad,
too tuli, põleta kiike,
too vesi, uputa kiike,
too sina kerves, raiu kiike!

Tulge kiikma, küla naised,
tooge kanad, tooge munad,
tooge aned audumasta,
tooge pardid paaristiku.

Kana jäi koju munele,
kukk jäi kõrva kaagutama!

H II 1, 281/2 (414/415) < Jõhvi khk., Puru k. < Paide ligidalt – M. Ostrow & O. Kallas < Leena Randmer, 35 a. (1888)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

17. KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA (Jh) (V-- 53)

Mõõk (suga) merest
Jõhvi

x
KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA,
õunapuussa õisetava.
Tõin kuused tua edeje,
kased kammeri lävale.
läksin kulles kuuskeeie,
kallis kase latveeie,
suga kuldaine käessa,
õbedane täie-lauda.

Suga sulbasti mereje,
täie-lauda laineeie.

Mina Peetri palveelle:
„Oi Peeter, püha sulane,
Andres, armas käskujalga –
mine, tuo suga meresta,
täielauda lainedesta!”

Ei mend Peeter poisikene,
Andres, armas käskujalga,
Paavel, looja palguline.

Läksin ise, neitsikene,
neitsikene, noorukene,
läksin ööni (1) vedeje,
kaulani kalakuduje,
elmeni Emajõgeje.

Mida puutus põlvideie,
mida elko elmideie?
Mõõka puutus põlvideie,
kulda elko elmideie.
Võtin mõõga põlvistanna,
kulda elko elmistanna,
vein mina mõõga mõisaaie,
pannin sakste laua peale.

Seal nied saksad katselesid,
isandad imetelesid,
prouad pooli naurastasid:
„Kust sie mõõka siia tuodu,
siia tuodu, siia saadu?”

Sie mõõka sõasta tuodu,
sõamieste sõrmeluista,
vainu-mieste varvaluista.
Nõnda sõas mehe päida,
kui on maalla mättaaida,
nõnda sõas sõrmeluida,
kui on aias teibaaida.

1 – vööni

H II 1, 427/8 (594) < Jõhvi khk., Kurtna v., Aidu t. – M. Ostrow & O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a. (1888)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

18. KII-KIIKE, LAA-LAAKE! (Iis) (V_54)

Kiik halval kohal
Iisaku

x
KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella kaugeella!

Kuulsin kiigel kiigetava,
õunapuusta õisetava,
tammelatvas lauletava;
jooksin juista, käisin kiusta,
astusin sammud sagedad,
sammu vahed valgeemad,
sammu servad sirgeemad.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella kaugeella!

Oi te ullud kiigesepad,
oi te ullud ja rumalad,
kuhu teinud kiigekese? –
Külamieste künnismaale,
talumieste tapumaale,
tütari maranamaale,
poiste puu-raiesmikku.

Küla itkeb künnimaada,
talu itkeb tapumaada,
tütar itkeb maranamaada,
poisid puu-raiesmikku.

H II 1, 562/3 (736) < Iisaku khk., Kurtna v., Kivinõmme k. – M. Ostrow & O. Kallas < Kai Ambus, 65 a. (1888)

Tagged in: iisaku_ Read more... 0 comments

19. KII-KIIKE, LAA-LAAKE! (Iis) (V-55)

Kiigel  kartlik
Iisaku

x
KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Oi minu kullad kiigetajad,
õbedaised õljutajad,
ärge kurjast kiigetage,
ärge õelast õljutage! –

Ma olen kuri kukkumaie,
mari maha langemaie:
kivi suur on kiige alla,
paas on laia alla lavva. –
Ei õle eite kiige juures,
audujada alla lavva.

H II 1, 580 (757) < Iisaku khk., Kurtna v., Kaidma k. – M. Ostrow & O. Kallas < Kadri Tillmann, 55 a. (1888

Tagged in: iisaku_ Read more... 0 comments

20. KII-KIIKE, LAA-LAAKE! (Jõh) (V- 45)

Kolm metsa
Jõhvi

x
Kiigelaul

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella,
ligi pilveda pimeda,
ligi taevasta tasada!

Mis ma nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta,
ligi pilveda pimeda,
ligi taevasta tasada?
Mäe mina nägin kõrgeelta,
kõrgeelta, kaugeelta,
ligi pilveda pimeda,
ligi taevasta tasada.

Mida seäl mäe peälla?
Õunap seäl mäe peälla.
Mida seälla õunapuussa?
Kolm õli õksa õunapuussa.
Mida seälla õksassanna?
Kolm õli õila õksassanna.
Mida seälla õilessanna?
Kolm õli õuna õilessanna:
üks oli mesine õuna,
teine õli mee-vahane,
kolmas kullal kiedetatud.
Mis on mesine õuna,
selle vein oma emale;
mis on mee-vahane,
selle vein oma isale;
mis on kullal kieratatu (kiedetatud),
sellega petan peigusida,
norgun noorija mehija,
tõrgun tõisi tütarida.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella kaugeella,
ligi pilveda pimeda,
ligi taivasta tasasta.

Mis ma nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta? –
Kolm oli järve kõrvistiku:
üks oli viha viinajärve,
tõine kallis kaljajärve,
kolmandas mõdu magusa.

Mis õli viha viinajärve,
sie õli noorte mieste järve;
mis õli kallis kaljajärve,
sie õli noorte naeste järve;
kus sies mõdu magusa,
sie õli noorte neitsikeste.

H II 1, 497/8 (660) < Jõhvi khk., Kurtna v., Lehtepea k. < Jõhvi v., Puru k. – M. Ostrow & O. Kallas < Mari Augas (Porkuli ema), 58 a. (1888)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

21. KII-KIIKE, LAA-LAAKE! (Jh) (V-56)

Kirp kiigel
Jõhvi

x
KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kuulin kiigel kiigetava,
kaselatvas lauletava,
kuuselatvas kukutava,
männilatvas mängitava –
läksin sinna katsumaie,
kes sial kiigel kiigenevad,
männilatvas mängivad,
kuuselatvas kukuvad.

Leidsin kirbud kiikemaie,
sääsed sõnu säädimaie,
paarmoad porisemaie,
rohotirtsud turtsumaie.

Siin lein kirbu küüra pääle,
rohotirtsu turja pääle,
sääse suure sääre pääle,
paarmu paksu reie pääle.

Kirp läks küütsades külaje,
rohotirts taga turtsudes.

EÜS VI 1091/2 (268) < Jõhvi khk., Järve v., Kukruse k. – A. Sildnik P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

22. MAI ÕLI TÕRMAS NEITSIKENE (Jh) (V- 57)

Kust laulud õpitud
Jõhvi

x
Kiigelaul

MAI ÕLI TÕRMAS NEITSIKENE,
tantsis Tõrmatse mäella,
urb õli puussa, varb õli käessa,
vainus nät (rätt?) õli varbaassa.
Tantsis Tõrmatse mäella,
elmid elksid, põlmed pauksid,
rinnat raksusid rahuja.

„Oh minu elme elkimine,
oh minu põue paukumine,
rinna-raha raksumine!”

Kii-kiike, laa-laike!
Kas sie kiike kannab meida,
kas kannab kahuda kahta,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida?

Kii-kiike, laa-laike!
Lähme kiike katsumaie,
kas sie kiike kannab meida,
kui mina akkan laulemaie,
laulama ja laskemaie!

Mõni mies jäeb mõtlemaie,
mõni naine nauramaie,
tütar tüele sõisamaie,
kuulema minu sõnuja
ja lapse ullu laulusida:
kas põle tütar tüeda teinud,
vai’i õle seadanud sõnuja,
pannud kokku palveeida,
lahutanud laulusida.

Sie tütar isegi ullu,
ani ammugi rumala,
tuone tuome mieleline!

EÜS VI 977/8 (123) < Jõhvi khk., Illuka v., Kurtna vstmj. – A. Sildnik P. Penna < Mai Krasmann, 69 a. (1909)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

23. KIIGE IKKE, LAALA IKKE (Jh) (V- 58)

Kallis kiik. Kingitused kiigutajale
Jõhvi

x
KIIGE IKKE, LAALA IKKE,
lähme kiike katsumaie!
Kas see kiike kannab meida,
kas kannab kabuda kahte,
kahe kahu riideida
ja nelja neiu ehteida?

Too kirves, raiu kiike,
too nuga, nooli kiike,
too vestu, vesta kiike,
too tuli põleta kiike! –
Ei ole kirve raiumine,
ega noa noolemine,
ega vestu vestamine,
ei tule põletamine –
kiik on toodud Kiikelista,
kiige aisad Harjumoalta,
kiige sambad Saksamoalta.

Sõua kiike, jõua kiike!
Mida annan sõudajalle,
sõudajale, jõudajale? –
Lammas kui meressa laeva,
pea kui pajune põesas,
saba kui see soare vihta:
seda annan sõudajale,
seda annan jõudajalle.

Tulge tütarid tulele,
tulge tulda hoidamaie,
kirgosta kihutamaie,
kirgos kargas kattuselle,
üle oja Annuselle,
tuli tahab külaje minna,
küla meeste künnimoale,
talumeeste tapumoale,
tüttarde manara moale.
Küla eit käis künni moada,
talu eit käis tapumoada,
tüttarid manara moada.

H II 37, 431/2 (11) < Jõhvi khk., Illuka v., Nõmme t. – Tõnu Wiedemann < Mari Rebin (1892)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

24. MIS SA, KIIGEKE, KIDISED? (Jh) (V-60)

Kiik tahab andeid. Kirp kiigel
Jõhvi

x
MIS SA, KIIGEKE, KIDISED,
aluslauake, ladised,
päälispuuke padised? –
Kiike küsib kindaaida,
aluslaud jo andeeida,
päälispuu puna-panimeid.

Oot-oot, kiike, no-no, kiike,
las tuleb suvi, saab sügise,
tuva (tuvvakse) mõrsiad külaje,
tõine tõiseje taluje,
kolmas meie mõisaaije,
neljas meie naaburije –
siis saab kiike kindaaida,
alus laud jo andeeida,
päälis puu puna panimeid.

Minu kulla vennakene,
tua kirves, kiili kiike,
tua taper, tasuta kiike!
Nüüd on kirbud kiikemaijes,
lutikad luetamaijes,
sääsed sõnu säädämaijes.

Mull jäi kodu suude sulgi,
keriksele kiele kõlksu,
laua alla laulu lõnksu.

H III 1, 238/9 (34) < Jõhvi khk., Voka v. – M. Eljas (1888)

Read more... 0 comments

25. MIS SA, KIIGEKE, KIGISED? (Jh) (V-59)

Kiik tahab andeid
Jõhvi

x
MIS SA, KIIGEKE, KIGISED,
aluslauake lõgised?
Kiike tahab kindaida,
aluslaud tahab andeida,
sammas sini sääre-paulu,
päälispuu puna-panimid.

Oota, oota, kiigekene,
las minu veli võttab naise,
teine veli teise naise,
kolmas toob mini koduje –
siis soab kiike kindaida,
aluslaud soab andeida,
sammas sini sääre-paulu,
päälispuu puna-panitu.

H II 37, 431 (10) < Jõhvi khk., Illuka v., Nõmme t. – Tõnu Wiedemann < Mari Rebin (1892)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

26. KII-KIIKE, LAA-LAAKE! (Jh) (V-69)

Kurjad kiigutajad
Jõhvi

x
KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Oi minu kullad kiigutajad,
õbedased õilutajad,
vaskivarvas vieretajad!
Ärge kurjast kiigetage,
õilasta õilutage,
valusast mind vieretage!
Ma õlen kuri kukkumaie,
mari maha langemaie;
kukun, kulda, kurjasta,
õbedane, õela’asta!

Kiik on toodud Kiikalasta,
kiigesambad Saksamaalta,
kiigepostid Pohlamaalta,
kiigeaisad Arjumaalta.

EÜS VI 1092/3 (269) < Jõhvi khk., Järve v., Kukruse k. – A. Sildnik P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

27. KII-KIIKE, LA-LAAKE! (Vai/Jh) (V_Vai 33)

Kiik tahab andeid
Vaivara

x
KII-KIIKE, LA-LAAKE!
Lähme kiike katsumaie,
kas sie kiike kannab meida.

Kii-kiike, la-laake!
Mis sina, kiigeke, kidised,
kiike lauad ladisevad,
kiige postid porisevad?

Kiike tahab kihlaseida,
aluspalgid andeeida,
kiige lauad lahjaeida.

Külamehed, mehikesed,
külanaised, naisukesed,
aidake aru pidada,
lüeme nõud ühte kokku:
kus saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeida,
kiige lauad lahjaida.

Las tuua nuorik külaje,
siis saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeeida,
kiigelauad lahja’aida

EÜS VI, 927 (33) < Jõhvi Voka v. Toila k. < Vaivara Peetri v. Utria k. – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Konsa, 76 a. v. (1909).

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

28. OO MINU KULLAD KIIGUTAJAD (Vai) (V_Vai 36)

Kiigel kartlik
Vaivara

x
OO MINU KULLAD KIIGUTAJAD,
hobedased oilutajad,
vaski varbad veeretajad,
ärge kurjast kiigutaga,
vihaseata veeretaga!

Laska maha, me palune,
siie mustale murule,
sini-lälläde segaie,
kana-varvaste vahele,
kullerkuppu keskeella!

Mee olen kuri kartamaie,
marja maha langemaie –
kukun sulga surneesta,
ella henge männeesta.
Ei ole kullal korjajada,
ketral kirstu keerajada,
marjal maha matajada.
Juri tuleb kulla korjamaie,
marja maha matamaie,
ainel (tütruk) auku kaivamaie.

H III 1, 29/30 (7) < Vaivara khk., Väike-Soldina v. – Helene Kasikow (1888)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

29. OH TEI' HULLUD NOORED MEHED (Vai) (V_Vai 39)

Kiik halval kohal
Vaivara

x
OH TEI’ HULLUD NOORED MEHED,
oh tei’ hullud’ ja rumalad!
Omast hullusta päästa,
rumalasta mottesta,
kasimasta katsenkusta –
tegid kiige joe ääre,
joe ääre, mäe pääle,
kuiva kaivu kaane pääle.

Luulid neiud upumaie,
kahud sisse kallamaie.
Meie neiud ilmi targad,
ilmi targad ja kavalad,
lendsid üle viie vee,
üle kuue kuiva kaivu,
üle seitsme seemne väljä,
kaheksama kaera väljä,
üheksama odra pollu.

Külä itki kütis maida,
talo itki tapu maida,
tütäred marana maida,
poisid puu raiesmika.

H III 1, 106/7 (3) < Vaivara khk. – N. Heek (1888)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

30. KII-KIIKE, LAI-KIIKE (Vai) (V_V-52)

Suur  tamm. Kiigelaul
Vaivara

x
KII-KIIKE, LAI-KIIKE,
kii-kiike kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!
Mida nägin kõrgeelta,
kõrgeelta, kaugeelta?
Tamme nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta.
Tamm tahi tõissa taevaaie,
õksad pilveje pugeda.
Õtsin tamme raijuida,
puu pitka lühendajuida.
Minu veike vennakene,
ihu kirves, hiila mõeka,
tule tamme raiumaie,
puu pitka lühendamaie!
Tüvist sealt sai tünnarpuida,
latvast lapse kätkisida,
vahelt viina vaatisida.

H II 1, 52 (67) < Vaivara khk., Auvere v. – M. Ostrov ja O. Kallas < mitme vana naise käest (1888).

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

31. KIE, KIE, KIIGEKENE (Vai) (Vai 66)

Ilus neiu kiige
Vaivara

x
KIE, KIE, KIIGEKENE,
kie, kiige, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella,
et ma paistan palju maada,
paistan palju, maksan palju!

Kui en isegi paista,
paistab pärge mu päessa,
kui olen isegi kuuma,
kuumab kee kaelassa.

Siis tulid Soomest sooja (?) toojad,
Viiburista viina veejad,
Narvast nastu kirjutajad.
Küsitelli, mõtetelli:
„Kes sääl kiigul kiiguvad?”

Mina mõistin, mina kostin:
„Üks on kuu, teine päike,
kolmas vihma vikerkaari,
neljas tähe poisikene.”

Mul on venda kiige alla,
vend see kuulis, kohe kostis:
„Ei ole, ei ole, ellad saksad,
ei ole kuu, ei ole päike,
ei ole vihma vikerkaari –
see on minu õekene!
Pärg tal pääs on päivast tehtud,
sõrmus sõrmes kuusta,
kee tal vihma vikerkaarist!”

H II 36, 367/8 (36) < Vaivara – H. Masing (1893).

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

32. VELI, HELLA VELLEKENE (Vai 101)

Kiigel kartlik
Vaivara

x
VELI, HELLA VELLEKENE,
tee meil kiiku kutsumaie (kiitusmail)!
ära tee oja otsa peale,
ära tee vee veeru peale,
ega kaevu kaldaalle!

Neiu lä’äb kiiku katsumaie,
mõtleb ojja upuvada,
mõtleb vette veerevada,
mõtleb kaivu kukkuvada!

Kiigutaja, kukutaja,
ära visaku vihaste,
ära tõmaku tõeste –
siin on hauda alla hälli,
siin on hauda rauda põhja!

Juhtub kuljus kuksatama,
ristikheina rihvatama,
kes siis kuljusse kogusse,
kes siis risti maasta riisub?

Kiigu, kiigu, kõrgesse,
üle õrde, pealta parde
üle vasksete varude,
üle tammiste talude!

Mis sealt kõrgest näikse?
näikse kolme uibukesta,
igan oksan on ubina,
igan tipun on tigase,
igan ladvan laulu-lindu.

H II 7, 278/9 (161) < Vaivara khk. – H. Masing (1889)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments