2. KUI LÄHAN MINA KODUJE (Jh)

Oma ja võõrasema ootavad koju
Jõhvi

1r_32oma_voorasema_kui_lahan_laul_2_

KUI LÄHAN MINA KODUJE,
võõras võõriti tuassa,
võõras vilju, võõras valju,
võõras kanduni kavala,
kisub riidu riietesta,
jalarätista rädina,
ja siis kaltsista kärina.

Annab süüa, augutelleb,
tuob lusika, torkab silma:
“Süö nõnda, et sõgened,
pista suhu, et pimened,
aja alle, auk jäeb selga!”

Oma eit oli eidekene,
oma taat oli taadikene –
kui läksin mina koduje,
leib õli valmis, liem õli valmis,
lusik lauale säetud.
Leidsin leiva, leidsin lieme,
ei ma leidand eidekesta,
ahju iest ei audujada,
liest ei lieme leiendajad. –

Eit ju veedi ukse iesta –
armud läksid akonasta,
ei ju veedi tieda müöda –
armud läksid aida müöda.

Minu ilus eidekene,
elu tiasin, mis elasin,
kasvu tiasin, mis ma kasvin –
ei tiadand seda eluda,
mis mul ette eidetie,
tuna kätte käänetie!
Selga anti seitse oopi,
kaulale kaheksa oopi,
külje peale kümme oopi.
Tekst: H II 1, 457/8 (622) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov,  O. Kallas < Kadri Mölder, 60 a. (1888); viis: EÜS VI 889 (69) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna vstmj. – A. Sildnik ja P. Penna < Mai Krasmann, 69 a (1909).

Tagged with:
Posted in Lapsepõlv