4. OISIN VENNAL HOBUSTA (Vai)

Müüdud neiu
Jõhvi


OISIN VENNAL HOBUSTA,
kaitsin kahte varsukesta,
kuninkuie koppelista,
vana härra heinamaala,
sakste saatude vahella.

Jo tuli kodonna kutsu:
„Tule kodo, tütar noori!”

Läksin õue ommetegi,
veravaie viimategi –
ouv oli hobust täisi,
tall oli täisi täkusida,
varnad täis olid valjasida.

En mennud mina tubaje,
läksin kalli kammerie,
säält mina sala valatin:
peigu istul pengi päälle,
isamees ise järilla,
veli vestü pakkupääle,
ode kanga kava päälle,
isa viinada valasi,
ema kihlu kinnideli.

Mina kaikun kalamarista,
piigin piima ooneesta:
„Vara jõid sina, eitekene,
vara jõid sina virme viinad,
vara sõid sina salme saiad.
kül oleks aiga ainel menna,
teha kaupa tetrenalla,
juva viina virvenalla,
süja saia salmenalla!”

Tuli ema kammerie,
astus audua lävele:
„Sinna pead sina, tütar noori,
sinna pead sina menema,
kuhu on eiteke lubanud,
andant teada audujani,
kääd löönud kääriani!”

Tekst: H III 1, 81/2 (8) < Jõhvi khk – Marie Treuberg (1888); viis: EÜS VI 902 (122) Kohtla v, Käva k – A. Sildnik, P. Penna < Kristjan Villmann (1909) < A. Martin 1908.

Tagged with:
Posted in Noorus