3. OLIN MINA SUNDJAL SULASEKS (Jh)

Sundija sulane. Tõbine naine
Jõhvi

aa_7_viru2_EYS_VI_884_55_sulane

OLIN MINA SUNDJAL SULASEKS,
sundijal olid suured ruunad,
suured ruunad, laiad laugud,
need tahid suvel sugeda,
rauda harjal harida,
vaski kammile kasida.

Siis minu piitsul peksetie,
tõrvanööril tõmmatie
Sain mina, vaene mees, valama,
valasin mina Valga poole,
säält jälle linna poole.
Linnast võttin noore naese,
vein mina kullani koduie,
marjani oma majaie,
vein mina ella heinamoale,
panin kalli koare peale.

Niksus heina niitatessa,
loksus loogu võttatessa.
Hakas ta põlvista põdema,
labaluista langemaie.

Mina võttin küüritin külaie,
taarutin taha taluie:
“Aidakem aru pidada,
kuda see ellik tööle hakkab?”
“Vii sina linnaksed vedeje,
õtrad õtseti jõgeje,
kaurad kaksi kaldaelle –
siis see ellik tööle hakkab”

Viis: Madis Krasmann (58 a) (EÜS VI 884 (55) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mari Rebin (H II 37, 354/5 (21) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t – Tõnu Wiedemann, 1891).

Tagged with:
Posted in Abielu