10. MIS OLI MUKSIJAST MEHESTA (Lüg)

Joodik mees. Endine elu isakodus

Lüganuse

esmasp_muksist_1r_

MIS OLI MUKSIJAST MEHESTA,
kallist abikaasakesest –
pesen mukki, kasin mukki,
pesen mukki peeneeste,
kasin mukki kaunikeste.
Mukk see kõnnib neitsi-teeda,
hulk tal hoorasid järele,
lippab litside järele,
ostab hoorale õluta,
liidab saia litsidelle.

Oma naene naesukene,
see on koeraksa koduni,
ajajaksa alla õue.

Tuleb siis kõrtsista kojuje,
tuba tal tule valule,
kammer küünla kuumaella.
Hakkab jalgu lahti tegema –
viskab sukad sõnnikulle,
kingad keske põrmandulle:
külap marja võtab maasta,
armas ahjule lautab,
kallis kannab kuivamaie.

Kui ei marja võta maasta,
armas ei ahjule laota,
kallis ei kanna kuivamaie –
küll siis matrak võtab maasta,
algu ahjule laotab,
kantsik kannab kuivamaie.

Heitis siis ise magama,
võttis alu alla vaiba,
andis alule teada.

Mina andsin jalule teada,
kätt ma uksel ulatasin,
sagarale satutasin.
Oh minu endista eluda,
kallista kasupõlvekesta,
kus mina eidega elasin,
audujaga asetelesin,
kellelt ma pea sugesin,
jalad alla arisin,
vöö vööle kinnitasin,
keskpaiga kena pidasin.
Tekst ja viis: EÜS XII 1485/9 (67) ja EÜS XII 1407 (19) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmel (1915).

Tagged with:
Posted in Abielu