5. KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA (Jh)

Pole ehteid kiigele minna
Jõhvi

2r_kiik_12_
KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA,
õunapuussa õisetava,
tamme latvas lauletava.
Jooksin jooste, käisin kiuste,
astusin sammud sagedad,
sammu õtsad õigeemad,
sammu vahed valgeemad.
Nägin muilta mustad rukad,
sõrme lükitud sõriked,
Annelt alta aagilised,
Leenalt linna lõngulised.
Mina koje itkedessa,
alades mina alle õvve.
Vasta eite, vasta taati,
vasta nied vanad mõlemad.
Küsitelleb eidekene,
targutelleb taadikene:
„Mis sina, itked, tütar noori,
Mis sina, aineke, alatsed?”

Mina muistin, kuida kostin,
mina varsti vastaeli:
„Seda itken, eidekene,
seda, aineke, alatsen:
kuulin kiigel kiigutava,
õunapuussa õisetava,
tamme latvas lauletava.
Jooksin jooste, käisin kiuste,
astusin sammud sagedad,
sammu õtsad õigeemad,
sammu vahed valgeemad.
Nägin muilta mustad rukad,
sõrme lükitud sõriked,
Annelt alta aagilised,
Leenalt linna lõngulised.”

Ema varsti (varsi?) vastaeli:
„Ära kurda, ära karda,
Las’ tuleb suvi, saab sügise –
Jumal annab viljavoosi,
kallis Jeesus kauravoosi,
ilus Jeesus ernevoosi:
sõrrast saad sina sõrikad,
õdrapõllust saad õbedad,
kaurapõllust kaula kunna,
rukkipõllust rukad mustad.”

Tekst: H II 1, 440/2 (605) < Jõhvi khk, Kurtna v, Aidu t – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a. (1888); viis: EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Pakas, 58 a. (1909).

Tagged with:
Posted in Kevad