3. MA ÕLIN TIUPOISIKENE (Jh)

Härjad murtud
Jõhvi

1r_71harjadmurtud_olintiupoisikene_laul_3_
MA ÕLIN TIUPOISIKENE,
nii kui tamme kannukene!
Läksin tiule tinga-tanga,
Vaidu ärra välja piale.
Künnin tüki, künnin tõise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljat nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.
Siis lasin ärjad lõuneella,
siis panin sahad sahti lõikamaie,
jutad juttu tõukamaie (1),
ikke ärgi oidamaie,
ise eidin ma magama.

Tuli juba suosta sompel-jalga,
aavikusta arva-küüsi,
kiskus kiudu, murdis musta,
murdis mu ärjad mõlemad!

Mina koju nuttadessa,
aladessa alla õue.
Küsitele eidekene,
küsitele taadikene:
„Mis sina nutad, puega nuori,
mis sina, ainuke, alatsed?”

„Seda nutan eidekene,
seda nutan taadikene:
ma õlin tiupoisikene,
nii kui tamme kannukene!
Läksin tiule tinga-tanga,
Vaidu ärra välja piale.
Künnin tüki, künnin tõise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljat nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.
Siis lasin ärjad lõuneella,
siis panin sahad sahti lõikamaie,
jutad juttu tõukamaie (1),
ikke ärgi oidamaie,
ise eidin ma magama.

Tuli juba suosta sompel-jalga,
aavikusta arva-küüsi,
kiskus kiudu, murdis musta,
murdis mu ärjad mõlemad!
Seda nutan eidekene,
seda nutan taadikene!”

„Õle väida, poiga nuori!
Kiut lehm tieb kiudu ärja,
must lehm tieb musta ärja!
Ku’p õle sarvi piassa,
paneme kõrvist kündamaie,
karvust atra kandamaie!”

1 (vestamaie)

Tekst: EÜS VI 1175/7 (82) < Jõhvi khk., Kohtla v., Käva k. – A. Sildnik < Kristjan Villmann, 82 a. (1908); viis: EÜS VI 902 (124) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a. (1909).

Tagged with:
Posted in Lüro-eepilised laulud