3. LENDAS LINNAST LINNUKENE (Jh)

Venna sõjalugu
Jõhvi

1r_74sojalugu_lendaslinnastlinnukene_laul_3_
LENDAS LINNAST LINNUKENE,
turu peälta tuvikene,
sie tõi sõa sõnumida.
Kie meiste sõdaje mennes?
kas lähab isa, või lähab poiga,
või lähab noorem veljekene?
Lähab mies, lähab obune,
rahakott lähab kolmandasta,
leivakott lähab neljandasta.

Veli vihteles lavala,
mina lava turballanna (1),
noomin noorta veljekesta:

„Kui sina sõdaje lähad,
ära käi sõa iessa,
ära käi sõa järele –
tungi ligi trummalide,
ligi lipukandajida! –
Esimesed eidetasse,
tagumised tapetasse,
keskmised koju tulevad.”

Minu veike veljekene,
kui sai aasta õlleesta,
paari päiva pääle aastat,
tuli isal võõraaide:
„Tule isa, tunne poiga!”
Isa tuli tundemaie –
Isa tuli ei võind tunda:
sõa-mies, sõa-obune,
sõa-piitsuke piussa,
sõa-saapaad jalassa,
sõa-kindaad käessa,
sõa-kirjad kinnastessa.

Minu veike veljekene,
ümber üpitas obuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides vene vägeje.

Kui sai aasta õlleesta,
paari päiva pääle aastat,
tuli emal võõraaide:
„Tule, ema, tunne poiga!”
Ema tuli tundemaie –
ema tuli ei võind tunda:
sõa-mies, sõa-obune,
sõa-piitsuke piussa,
sõa-saapaad jalassa,
sõa-kindaad käessa,
sõa-kirjad kinnastessa.

Minu veike veljekene,
ümber üpitas obuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides vene vägeje.

Kui sai aasta õllestani,
paari päiva pääle aastat,
tuli õel võõraaide:
“Tule, õde, tunne venda!”
Õde tuli tundemaie,
õde tundis veljekesta:
oma mies, oma obune,
oma kindaad käessa,
oma kirjad kinnastessa.

„Tule tuppa, veljekene,
räägi mulle sõa juttu!
Kas on sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
Veli muistas, kõhe kõstas:
„Oi minu õde madala,
sõsar sõrme-suurukene!
Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kal´l´is. –
Sõas on armas al´l´as mõõka,
kal´l´is kange-pea obune,
kes päästab mehe sõasta.

Nõnda sõas mieste päida,
kui on soos mättaaida,
nõnda sõas sõrmeluida,
kui on soossa pilliroogu,
nõnda sõas sääreluida,
kui on aias teibaaida,
nõnda sõas küljeluida,
kui on aias roikaaida.
Jõgi jookseb mieste verda,
kaks jõgi ooste verda.”

1 = tuhv

Tekst: H II 1, 571/4 (748) < Iisaku khk, Kurtna v, Sootaga k – M. Ostrov, O. Kallas < Kadri Õunapuu, ~70 a. (1888); viis: EÜS VI 899 (104) < Jõhvi khk, Kohtla v, Võrnu k – A. Sildnik ja P. Penna < Liisu Paju, 67 a. (1909)

Tagged with:
Posted in Lüro-eepilised laulud