5. MIKS ON MEIE MEHED KURVAD (Lüg)

Venna sõjalugu. Kasvatus asjata
Lüganuse

5_495_1r_
Soldati elu. Kasvatus asjata

MIKS ON MEIE MEHED KURVAD,
mure’es on poisid mukid,
ale meeli allid kuued,
kurvad kõrgedpääd kübarad?

Sest on meie mehed kurvad,
mure’es on poisid mukid,
ale meeli allid kuued,
kurvad kõrgedpääd kübarad,
et on sõa sõlmimine,
vene väe värvimine.

Ke meist saab sõdaje minna,
kas lä’eb isa, või lä’eb poiga (ema?)?
Ei lä’e isa, ei lä’e poiga (ema?),
veli saat sõdaje minna –
veli meneb ja obune,
rahakott lä’eb kolmandesta.

Läksin sõitama sõdaje,
tulin mina sõitades koduje,
sõidin venna õueeie:
„Tule venda, tunne venda!”
Venda jooksi juureeie,
jooksi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Venda jooksi, ei võind tunda:
vene mees, vene obune,
vene küüriku kübara,
vene sarviku sadula.

Sõidin isa õue pääle.
„Tule isa, tunne poiga!”
Isa jooksi juurejanna,
joossi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Isa tuli ei võind tunda:
vene mees, vene obune,
vene küriku kübara,
vene sarviku sadula.

Sõidin eide õue’eie:
„Tule eite, tunne poiga!”
Eite jooksi juurejanna,
joossi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Eite tuli, ei võind tunda:
vene mees, vene obune,
vene küriku kübara,
vene sarviku sadula.

Sõidin õe õue’eie:
„Tule õde, tunne venda!”
Õde jooksi juurejanna,
joossi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Õde tuli, kohe tundis:
oma mees, oma obune,
oma küriku kübara,
oma sarviku sadula.

„Tule tuppa istumaie,
piits pane pihust piida pääle,
sinel seljast seina pääle,
sadul salvu sõrva pääle;
püss pane püsti pööningille,
mõõk pane armas aasa pääle,
kiiver kirstu kaane pääle,
pajuniit pane paiga pääle,
sõariistad sõisamaie,
et ei akka allitama,
sõariistad sõisadessa!”
Kui juba akkab allitama,
sõariistad sõisadessa,
võtan alla allikese,
kõrva võtan kõrvikese,
musta muidu jooksemaie.

Läen mina sõitades sõdaje,
läen mina Rootsi rookimaie
Prantsust maha parkimaie,
läen mina Türki torkimaie.

Sääl mina pühin püssi lukud,
rusu rauad roosteesta,
kiivri kirjad kustutelen,
mantli aagid aljastelen.

Tuli aga under ulkumaie,
seirsant tuli sihtimaie,
tuli aga kapral katsumaie,
leidis püssid pühkimata,
kuue nupud nühkimata,
mõega arma aljamata.

Siis minu tõmmeti turule;
tuhat sai mehe turja pääle,
sada sai mehe sapsu pääle.

Oi minu ella eidekene,
oleks teedand, eidekene,
arvanud minu audujani,
tuuessana, luuessana,
määrand mähke pannessana,
oleks minu. viskanud vedeje,
kui minu viibutas vibuje,
kalland mind jo kaivueie,
kui minu käeris kätkieie,
pannud mind pae vahele,
kui minu pani patja pääle.

Oidis minda oigukesta,
kasvatas minu kasina.
Eite kasvati minuda,
mina kasvatin südanta,
arvas kaksi kasvamaie,
minust kasvis üksi lapsi,
üksi lapsi, kangi kaula.

Tekst: H II 1, 591/3 (771) < Lüganuse khk, Saka k. – M. Ostrov, O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888); viis: EÜS XII 1407 (20)  < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Tagged with:
Posted in Lüro-eepilised laulud