8. HULKUSIN, UBA, KÜLASSA (Vai)

Venna sõjalugu
Vaivara

1r_hulkusin_vai_111_
HULKUSIN, UBA, KÜLASSA,
käisin mee (mees) käbi talossa,
umaluija ostamassa,
villuja vahetamassa.

Sinne solgeni (sõlg) unostin,
kassa paulani kaotin.
Sõda sündis solestani,
katku kassa paulastani,
vaenu vase tükkista.

Toodi need soda sonumed.
ken meistä sodaje lähto:
kas läheb isä, vai läheb poiga,
vai läheb minia meesi?

Ei mänd isa, ei mänd poiga,
ei männüd minija meesi.

Oli mul nooremb veljekaine,
kaige nooremb, kaige norgemb,
kaige kangemb ja kavalamb.
Ehitelin veljekesta,
kübärie, kindaaie,
sadulie, saapaai.
Eite toi aidast halli kuvve,
isä toi kenä kübära,
väi toi tasase täkko,
lauku täkko latterista.

Siis mee obetan omada,
noun noorta veljekesta:
„Minu ella veljekaine,
kui sina sodaje soidad,
ärä siis eteje mene,
eigä siis tahaje jääne –
keera keskida väkeje,
ligi lippu kandiada,
ligi trummali toeta!”

Ninda tegi veljekaine:
ei ta eteje soitand,
eigä siis tahaje jäänud –
keeras keskeda väkeja,
ligi lippu kandajada,
ligi trummali tuetas.

Siis tuli sojast kodoe,
joo nägib veli tulema:
pea paistab päälta metsa,
jalad alta harva metsa,
saapad üle salude.

Sõitas isa õuveeije:
„Tule, isä, tunne poiga!”

Tuli isä, ei võind tunda:
vene mees, vene hobone,
vene saapad jalassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!

Sõitas ema õuveeije:
„Tule, ema, tunne poiga!”
Tuli ema, ei võind tunda:
vene mees, vene hobone,
vene saapad jalassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!

Sõitas velje õuveeije:
„Tule, veli, tunne velje!”
Tuli veli, ei voind tunda:
vene mees, vene hobone,
vene saapad jalassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!

Sõitas õe õuveeije:
„Tule, õde, tunne venda!”
Tuli õde, tundes venda:
oma mees, oma hobone,
omad saapad jalassa,
omad kindad käessa,
omad kirjad kinnastessa!

„Tule tuppa, veljekene,
tule tuppa istumaije,
istumaie, rääkimaie,
õega kõnelemaie!”

Veli varsi vastaeli:
„Oh mu sõsar, sõsarike,
pühi saapad savesta,
sukka vikkelid veresta,
siis tulen tuppa istumaie,
istumaie rääkimaie,
õega kõnelemaie!”

Õde palvella palusi:
„Kas on sõjas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

Veli varsi vastaeli:
„Ei ole sõõjas naine armas,
naine armas, kaasa kallis:
sõõas on armas haljas moeka,
kallis kangepea hobone!”

Tekst: H II 7, 43/4 (2) < Vaivara khk – M. Treuberg (1889) ja H III 1, 18/22 (1) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS VI 906 (148) < Jõhvi khk, Järve v, Peeri k – A. Sildnik ja P. Penna < Mari Aadermann, 55 a. (1909)

Tagged with:
Posted in Lüro-eepilised laulud