1. LÄHMA, LÄHMA, KÄIMA, KÄIMA (Jh)

Orjade tee. Orja uni
Jõhvi

2r_53orjadetee_lahme_laul_1_
Pisut saab ori magada

LÄHMA, LÄHMA, KÄIMA, KÄIMA,
lähme tehtud teeda mööda,
raiutu radade mööda,
kust on käinud enne orjad,
enne orjad, enne härjad,
vara käinud vaesed lapsed,
hilja astunud anised (?).

Jätnud kulda jälje pääle,
hõbeda sammude pääle.
Küll ma tean orja ohud,
orja ohud, härja vahed,
lesenaise leinapäevad,
vaeselapse vaevapäevad!
Pisut saab ori magada,
raasukene raugeneda,
siiski seinide nõjalla,
käevarside varalla.

Kuuleb uksest hulkutama,
lingi paela liigutama,
orja tõissa (tõusta?) – ei parata.

Nüüd saand sukad sundijasta,
vanad virsud vihkajasta,
kapukad karistajasta,
jalarätted jahtijasta.

Tekst: H III 1, 272/3 (2) < Jõhvi khk, Voka v – Peeter Strömberg (1890); viis:  EÜS VI 890 (72) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna < Lien Pakas, 64 a (1909).

Tagged with:
Posted in Küla ja sulased