4. OI MINO VEIKE VENNAKENE (Jh)

Suga merde. Mõõk merest
Jõhvi

2r_66mookmerest_minuveikevennake_laul_4_
OI MINO VEIKE VENNAKENE,
kui kuuled pühad tulema,
Jaanipääv jalul õlema,
Lihavõtted liugenemas –
Kuused tõin tua etteje,
kased kammeri lävele,
lepad lie lõukeella. –

Sääl suen sulaste piada,
kasin karjalaste piada,
arin piada armutumil.
Suga sulbasti mereje,
õbedaine õlje lauda!
Mina Piedri palveella:
„Oi Pieder, pühä sulane,
Andres, armas käskojalga!
Mene tuo suga meresta,
õbedane õlje lauda!”

Ei mend Pieder, püha sulane,
Andres, armas käskojälga!

Läksin(e) ise nuorukene,
nuorukene, nõdrukene,
läksin vüeni vedeje,
elmini Emajõgeje,
kaulani kalakuduje!

Mis sie puutus põlvideie?
Mõek sie puutus põlvideie,
kulda elkis elmideie.

Võtin mõõga põlvestanna,
kulda elki elmidesta,
vein mina mõõga mõisaaie,
panin sakste lauva pääle.
Sääl nied saksad katselesid,
errad imetelesid,
prouvad puoli naerastelid:
„Kust sie mõõk on siie tuodud,
siie tuodud, siie saadud?”

Sie mõõk on sõasta tuodud,
sõamieste sõrmeluista,
künnimieste küljeluista,
vainumieste varvasluista!
Tekst ja viis: EÜS VI 1040/1 (201) ja EÜS VI 891 (79) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik,  P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909).

Tagged with:
Posted in Müütilise sisuga laulud