7. MIS SA TUISUD, TUULEKENE (Jh)

Orja elu. Orjusest ostja. Tuule tuba
Jõhvi

1r_59orjadetee_missatuisud_laul_7_
MIS SA TUISUD, TUULEKENE,
paugud, paha ilmakene,
mis sa raisud, rannakene (rahe)?
Sa puhud puna minulta,
lõõtsud verda valgeelta,
pisut on puna minulla,
vähe verda valge´ella.

Ehk tuleks lumi tuline,
rane (rahe?) raudane sadaneks,
siiski piab ori õlema,
vaimu-laps jo lagedalla.

Vilu, vilu, külma, külma,
vilu külmetab minuda,
mina kallis kannatelen,
vilu vasta vieretelen.
Kas soan susilta villu,
vai kroasin karulta karvu?
Susi suur on villullanna,
karu karske karvullanna.
Kallil kääd külmetavad,
varbaad valu tunnevad.
Ei ma laidaks seda lasta,
põlgaks seda poisikesta,
kes mo päästaks orjamasta,
lunastaks lume saosta,
päästaks päivista pahusta.

Õleks minu õlemine,
tõiseks minu tegemine,
tieksin tua tuule pääle,
elo heina latva pääle,
maja marja varre pääle,
kuhu ei pääseks pääsukene,
lendaks ema linnukene –
sääl saaks ori magada,
roasukene raugeneda.

Tekst: H III 1, 235/7 (32) < Jõhvi khk, Voka v – M. Eljas (1888); viis: EÜS II 754 (123) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna, K. Luud < Mari Räbin, 77 a (1905).

Tagged with:
Posted in Küla ja sulased