3. EHITELIN VELJEKESTA (Jh)

Tütarde tapja
Jõhvi

2r_34noormees_kosjateel_ehit_laul_3
EHITELIN VELJEKESTA,
ehitelin, kenitelin.
Veli kõndis kõssa-tieda,
ajas neiu asjasida.
Tuli kõsjasta kodoje,
küsiteles eidekene,
küsiteles taadikene:
„Mis sa itked, poiga nuori,
mis sa, ainiki, alatsed?”
„Miks mina ei itke, eidekene,
miks mina ei itke, taadikene!
Ei nied neiud mul ei tulnud,
rahakaulad mul ei raksund –
eidel palju tüttarida!”

Eit õli ullu uskumaie,
vei tämä tüttared vedeje,
Kaied küla kaivudeje,
Anned alvad allikaie,
Liisod vei linaliguje,
Marid Marja (märja?) lainedesta!

Tuodi sie ilus minija;
pandi kangas kangaaie,
takone tahatubaje,
linane ligi lageje.
Kudus, kudus, koppis, koppis,
kaksi päiva – üksi vaaksa,
küünart kümmänta kuuni,
seina seitse aastatani!
Ei saand sääsel särgi täita,
parmule palaka täita!

Kangas suitsuje suresi,
palavaie pakasteli!
Kangas kielile paluma:
”Viega mind vesi õjale,
kandke kaivu tiede piale –
vietuoja viereteleb,
karjakäiad tievad käävi,
õitsilised õtsad lüevad!”

Eit läks itkedes vesile!
„Tulga tüttared, viesta,
tulga kangasta kuduma!”
Anne muistis, kui ta kostis,
Mari varsi vastajeli:
„Et õle minu isake,
et õle minu emake!
Meri on minu isake,
meri on minu emake,
meri süedab, meri juodab,
meri mind mehele paneb!
Kiisk on teinud kindaaida,
latik laiad vüed kudunud,
särg on särgid kirjutanud,
aug on teinud andeeida!”

Tekst ja viis: EÜS VI 1116/8 (293)  ja EÜS VI 891 (77) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik,  P. Penna < Lienu Kiik, 58 a (1909),

Tagged with:
Posted in Noorus