6. TAHTSIN MINNA TALGUSELLE (Vai)

Heinast hobu. Vahelt vaene
Vaivara


TAHTSIN MINNA TALGUSELLE,
odra pulmaje poeta,
kaera varule valada.

Küsisin isalt hobusta,
vennalt vaski-val’l’aeida,
oelt obe-narmaeida,
sosarilt sormi-kindaeida –
ei andand isa hobusta
vend ei vaski-val’l’aeida,
ode ei obe-narmaeida
sosar ei sormi-kindaeida.

Küsisin külast hobusta,
vallalt vaski-val’l’aeida,
kihelkonnast kindaeida –
ei andand küla hobusta,
vald ei vaski-val’l’aeida,
kihelkond ei kindaeida.

Tegin vaide vennukene,
tegin olgese obuse,
jalad tegin jaani-lälladesta,
kastaheinast käänsin kapjad,
pilliruost mina peersin laka.

Sai see hobu valmiista,
sadul seljas kui solike,
ise pääla kui see pääva,
vüö vüöla linna linti.

Soidin siis vät sinna maale,
sinna maale, sinna saare,
kus nied neiud heina niitsid,
öö valulla, kuu valulla,
öö valulla loevad heina,
kuu valulla loevad kuhja.

Seal oli neli riitaida –
üks oli riita rikkaida,
teine riita kehvaida,
kolmas riita vaesi-lapsi,
neljas riita leskinaesi.

Ei mina votand rikast naista,
ei ka rikka järgemista.
Vahelt votsin vaeselapse,
vahelt vaeseme’e kanese –
see oli kerge ketramaie,
viks oli villu kraasimaie,
nobedaste nokutama.

Tekst: H II 1, 43/4 (56) < Vaivara khk , Härmamäe v – M. Ostrov ja O. Kallas < Pärtel Kesküla, 59 a. (1888); viis: EÜS VI 884 (52) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna < Madis Krasmann, 58 a. (1909).

Tagged with:
Posted in Noorus