9. ÄRGE LÜÖGE VAESTALASTA (Lüg)

Vaeslaps ema haual

Lüganuse

sept_34_arge_lyege_1r_

ÄRGE LÜÖGE VAESTA LASTA,
ematuida itketage! –
küll on vaesel lüöjaaida,
lüöjaaida, lükkajaida,
tõukajaida, tõmmajaida.

Ei ole armu andajaida,
pääsul pää silitajaida.

Tõuseb tuuli – annab armu,
paistab päiva – pääd silitab. –
Tulitsed on tuule armud,
päivitsed on päiva armud,
suvitsed sõsare armud,
velje armud veerasemad,
eide armud armeemad.

Läksin eide aua päälle,
auduja südame päälle,
tuojani tua laele,
kandajani katuselle:
„Tõuse üles, eidekene,
tuise mu pead sugema,
tuise kirstu kinnitama,
tuise vakka valmistama,
tuise luku vüöd lugema!”

Eite auasta kõneles,
audujani aletselles:
„Ei või tõussa, tütar vaene,
ei või tõussa, ei ärata –
silmal on sinine liiva,
kulmul on kulu punane.”
Tekst: H II 3, 619 (196) < Lüganuse, Aido nõmmelt – H. Prants < Tõnu Liisu (1890); viis: EÜS VI 879 (33) < Lüganuse khk, Väike Saka k – August Sildnik, Peeter Penna < Ann Siitas (1909).

Tagged with:
Posted in Lapsepõlv