4. EHITELIN VELJEKEISTA (Lüg)

Vend kosjateel. Õe õpetus
Lüganuse

1_see_4_1070_3r_(pole_tx)_
EHITELIN VELJEKEISTA,
ehitelin, kenitelin,
mõtlin mõisaje mineva,
saksa asjuje ajama.

Veli kõndis kõsja tieda,
ahi neiu asja teida.
Kui tuli kõsjasta koduje,
lei kübara laua pale,
kinda’ad kübara pale,
saapad salvu serva pale,
ise pääle itkemaie,
kummuliste kurtamaie:
“Miks ei tulled neiud mulle,
ega elkind elme kaulad,
ega mõeld ju mõrsijammed,
ega ei tantsind sõrikeseljad?”

Vellekene, hellakene,
äla võta mõisast naista –
mõisas on mõnesugused:
laiad põlled, laisad litsid,
tahvad Tallina elada,
Pieterburi põlvekeista!

Võta vahelt vainelapsi,
keskeelt kehva mie(he) tütar,
õtsast õrja järgemine:
sie tieb sukad säärda müöda,
vikelid ligi lihada,
peigalad ligi pihuda.

Äla sihi sielikulta,
katsu kaula rätikulta,
sitt on naine sielikulta,
kasin kaula rätikulta!

Sihi naine sirbi päälta,
katsu einakaare päälta,
viisu naine vikastilta,
kas sie niksub niitadessa,
loksub luogu võttadessa,
ägiseb sie äästadessa.

H II 1, 620/1 (802) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & KKI, RLH 61:11 (6) Lüganuse k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Maali Kirikmar ja Liine Trummar, 1961.

Tagged with:
Posted in Noorus