5. MULL ÕLI KOLMI VENNAKESTA (Lüg)

Viru sepp. Sepa lapsed. Kuldnaine

Lüganuse

  00_a_sepp_1rr_.

MULL ÕLI KOLMI VENNAKESTA,
kui kolmi oa ivada,
kaksi kaura seeme´eida.
Üks läks aiasta jõele,
tõine palgista pajoje,
kolmas sepästä Viruje.
Mi läks aiasta jõgeje,
see sööneb jõe kaluja,
sügavava ahvenida,
jõe laiju lattekida.
Mi läks palgista pajoje,
see teeb tuulele tubada,
paha ilmale pajada,
kuhu tuuled tuubitasse,
pahad ilmad paagitasse,
saod suured saadetasse.
Mi läks sepästa Viruje,
see teeb valla valjaaida,
kihelkonna kirveeida,
nurme neidude nugija.

Jät’s aga vahed valjaaie,
jät see kisud kirveeie,
nurgad neidude nugije –
siis see sepä sõimatie,
sepä naine nauretie,
sepä lapsed laidetie:
„Ise seppä ilmimusta,
sepä naine seinamusta,
süsimustad sepälapsed
tahmatsed taguja lapsed.”
Siis seppä suitus ja vihastus,
viskas pihid põõsaaie,
aamrid aija teibaaie,
alasi ane pajoje,
tangid tahmaje vajuti,
lõõtsa leedeje lahuti.
Läks õele võõrasi
õe koera augasteli,
õde uksest katsasteli,
ise ütleb lapsilasi:
“Ärge üüdaga onosta!
ei mina võta vennastagi.
Puud kuluvad, vennakeine,
puud kuluvad raijudessa,
maad kuluvad kündadessa,
sina naiseta vananed,
emändata annad enge,
kooled ilma kösjematta.”

Sepa suitus ja vihastus,
võttas pihid põõsaasta,
aamrid aija teibaasta,
alasi ane pajosta,
lõõtsa leesta lahuti,
tangid tahmasta aluti.
Tagus kullasta emändä,
õbedasta naise noore.
Eitas kullaga magama,
õbedaga engamaie;
Mi õli külge kulla poole,
see õli külge, külmä külge,
mi õli külge vaiba poole,
see õli külge, sooja külge.
Tuiseb ommiku ülesse,
Võtab siis vaimo süüliasa,
Süüliasa, selgiasa,
Veeb see vaimo vainijuile.
„Mida vaimole vajaga?”
„Keelta suhu, meelta pähe,
sisse soojanda südanda,
südamelle engekesta.”
Tekst: H III 1, 707/11 (6) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1889); viis: EÜS  XII 1406 (17) < Lüganuse khk, _Erra v – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).

Tagged with:
Posted in Müütilise sisuga laulud