2. NEITSIKENE, NOORUKENE (Lüg)

Petis peiu

Lüganuse

sept_2_neitsikene_2r_

„NEITSIKENE, NOORUKENE,
linapihta peenikene,
tule mulle ja tõota,
ma läen püha Peterburi,
joosen rutust Rootsimaale.”
Tuli tundi, veeri päiva,
sai mööda mõni nädala,
tuli kodo peiukene,
tõi sie piitsa Peterburist,
tõi sie ruosa Rootsimaalta,
lõi sie peene pihta müöda,
siledama selga müöda.

Neidu nuori nuttemaie,
pieni silmi pühkimaie.

Oi, sa petis peiukene!
Petid meie neiukese,
petid piima piirakalla,
võileiva viilakalla.

Neidu nuttis, neidu ütles:
„Võtin ullu oidassena,
alpi armastellessana,
ei ullu minuda oia,
alpi minuda armastelle,
ullu oiab oorasida,
piirab pordu piigasida,
ostab oorale õlluta,
pordule punasta viina,
litsile libeda viina.”

Sie on iseki ullu,
kie usub ullu sõnaja,
poisi koera kombeeida,
mehe valtski vandeeida.
Pois on luodud pettijaksa,
pettijaksa, võttijaksa,
piia vaese vaevajaksa.

Kiiteleb sie noori meesi,
kiiteleb ja oopeleb:
„Juba petin selle piia,
naurin selle naise lapse,
tiutasin töötegija.
Ära võtin, ära võidin,
ära sain, ära salasin!”

Tekst: H II 3, 629/30 (219) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS VI 874 (11) < Lüganuse khk, Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).

Tagged with:
Posted in Abielu