Arg laulik. Lauliku sõim. Laulu võim. Laulikute kiitlemine
Lüganuse
Esimene neiu:
LAULAKS, LAULAKS, EI TOHEGI,
kardan koju kuulevada,
ukse ette helkivada,
paku peale paukuvada.
Teine neiu:
SUL POLLE LAULU, MIS SA LAULAD,
sul pole viisi, mis veeredad,
sull pole sõnu, mis sa sõlmid,
päris heal sul häädaline.
Mis sa muidu ennasd kiidad!
Sul on kurkus kuuseokkad,
sul on kaelas kadakmarjad,
suulaes laastukillud.
Mis sa sitikas sirised,
porikärpes seal pirised,
mis sa mutukas murised,
mis sa hääletu ägised,
mis sa rinnutu rögised?
Sull pole healta hästi laulda,
ei sõnu selledada.
Minne koju memme juure –
memm teeb kodu koorepudi,
või ka rõõsa piima pudi –
see teeb lahti sinu heale,
siis tule mu´ka laulamaie.
Esimene neiu:
KUI MINA HAKKAN LAULAMAIE,
laulamaie, laskemaie,
viisisita veeretama,
kannelida kääerutama –
laulan nii, et laane laksub,
laane laksub, kaasik kahab.
Siis tulleb küla kuulatama,
vald jääb veeru vaatamaie,
teumehel sirbid seisamaie,
kupjas väljal kuulatama,
härra mõisas mõtelema:
“Kes seal laanes laulamaie,
kuusikus saa kukkumaie?
Laulab nii, et laane laksub,
laane laksub, paasi paugub.”
Kubjas härral ütelema:
“Kuule, kus laulab meie neiu –
tal on kuldne kurgukene,
hõbedane häälekene,
suulagi tal sulesda,
keelepära tal kivista:
ei see väsi ei see tüdi.”
Tekst: TEM 13, 4/5 < Lüganuse khk, Erra v, Erra m – J. Lemendik, koolij < Madli Sander, 72 a. (1920), viis: E 54129 (2) < Lüganuse khk, Maidla v, Savala k – Daniel Paurman, Jüri Välbe < Jaan Peimann (1921).