2. NÄGIN RAIJUJA TULEVA (Lüg)

Lunastatav neiu

Lüganuse

29_juuli_lunastatav_1r_

NÄGIN RAIUJA TULEMA,
vie kätkid vierevaie,
süüli jooksin laivadella,
käisin vete kätkieie,
luulin ma oma isani,
luulin ma oma emani,
luulin väike vennakese –
sie oli veereva vennaku,
puhas purju ruotsilane!
Uota, hüva vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poiga,
kumartelle, karjalane,
kuni õtsin ostajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada.

Kie minu sõast lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta?

Isal kolmi aidakesta:
üks on aita, kulda harja,
teine aita, hõbeda harja,
kolmas vana, vaskiharja.
„Mie paras – pane minusta:
anna aini tütarasta!”

Isa rannale tulessie,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla.
ise kielela kõneleb:
„Enne loobun tütaresta,
Kuni loobun aidastani!”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Emal kolmi põllekesta,
üks oli põlle, kulda põhja,
teine põlle, õbeda põhja,
kolmas vana vaskipõhja.
„Mie paras – pane minusta,
Anna ainik tütaresta!”
Ema rannale tulesi,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla.
„Enne loobun tütaresta,
kuni loobun põllestani.”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Vennal kolmi ruunakesta.
„Mie paras – pane minusta,
Anna ainiku õesta!”
Venda rannale tulesi,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla.
„Enne loobun õestani,
Enne kui oma ruunastani.”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Õel kolmi lehmakesta.
„Mie paras – pane minusta,
Anna ainiku õesta!”
Õde rannale tulesi,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla,
ise kielilla kõneleb,
sõnamilla seisastelleb:
„Enne loobun õestani,
enne kui oma lehmastani.”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Siis tuleb Viru viisas poissi,
astub Arju armas poissi,
paneb sõrmed sõrmussie.
pärjasta kübara pääle,
lunastab sõa siesta,
venesta, vene väesta.
Tekst: H II 3, 647/8 (260, 261) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890); viis:  KKI, RLH 62 : 28 (2) < Lüganuse khk, Uniküla – Ruth Mirov, Alviine Schmuul < Emma Osju (1962).

Tagged with:
Posted in Lüro-eepilised laulud