1. KODU PEAN MINA MINEMA (Vai)

Kuri kodu. Tuule tuba
Vaivara

1r_kodupian_vai_144_
KODU PEAN MINA MINEMA,
kodo kurjust katsumaie,
õelust valatamaie:
kodo kuusi, koik on kurjad,
kodo viisi, keik vihased,
kõik on kurjad kulla pääle,
õelad hõbeda pääle,
valjud vaese lapse pääle!

Akkasin mina menema,
akkasin, ani, ujuma,
vesilindu veeremaie –
pitki merda, poigi merda.

Sain mere saare pääle,
sain saare nurga pääle,
hakkasin tuba tegema,
pea-varju püüdemaie –
riibudesta raabudesta,
pitka pilli roogudesta,
mere valjusta vahusta.

Siis sai see tuba valmiesta,
pea-vari püüetusta,
seest oli siiru-viiruline,
päält oli kulla-karvaline.

Sinne soidit salgu saksad,
salgu saksad, ülge härrad,
igas kuus kuningapoiga,
igas päävas päite (?)härra,
iga reede Riiga saksa.

Küsisivad, kuulasivad:
„Kas on Riiga voi on linna,
voi on köisine kiriku,
voi on suuri soolalaiva?”

Mina kuulsin, kostsin vasta:
„Ei ole Riiga, ei ole linna,
ei ole suuri soolalaiva –
se on minu toakene,
ani asemekene,
pardi päris paigakene!”

Tekst: H II 7, 38/39 (1) < Vaivara khk – M. Treuberg (1889); viis:  EÜS X 2875 < Vaivara khk – R. Vilmansen, H. Kingu < Jüri Berkstein, s 1869 (1913).

Tagged with:
Posted in Lapsepõlv