3. EHITELLIN VENNAKESTA (Lüg)

Tütred vette

Lüganuse

sept_9_ehitelin_1r_

EHITELLIN VENNAKESTA,
kübaraie, kindaaie,
saduliie, saapa´aie,
luulin linnaje minema,
saksa asjuje ajama.

Vend ju kompis kosjateeda
ajas neiu asja teeda,
tuli kosjasta koduje,
lõi kübara laua peale,
kindad kübara peale,
sadul salve serva päälle,
saapad sadula päälle,
ise päälle itkemaie,
kummulista kaebamaie.

Eit läks juureje küsides:
„Mis sa nutad, noori meesi,
mis sa, ainike, alatsed?”
„Sedap’ nutan, eidekene,
sedap’, auduja, alatsen:
ei tule neiu minule,
ei tule iluminia:
eidel palju tütterida,
enam suka (?) tahtejida.”

Eit oli ullu uskumaie,
paha meeleje panema,
vei nied tütared vedeje,
kandis alvad allikaie,
kallid lapsed kaivu teele.

Toodi sie ilu-minija,
saadi aine pojanaine.
Toodi kangaspuu tubaje,
pandi kangas kangaspuile,
linane ligi lageda,
toimine ligi tubada:
vaksa kudus pojanaine,
vaksa kudus kaksi päeva,
küünart kümmeta nädalat,
seina seitse jo suvessa,
kangas suitsuje suresi,
palavaie pakastasi,
ebemeie engastusi.

Eit läks itkedes vesile:
„Tõuske, tüttared, vesista,
tulge, alvad, allikasta,
tõuske kangast ju kuduma,
lõhkumaie lõuendida,
paberida paugutama!”

„Ei saa tõussa, eidekene,
ei saa tõussa, ei ärata,
meri on minu isani,
meri on minu emani.”

Tekst: H II 3, 639 (244) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS XII 1407 (19) Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Tagged with:
Posted in Noorus