1. MINA OIAN EIDE UTTE (Vai 102)

Lambamäng
Vaivara

x
Mäng. Karjane, hunt ja lambad.

Lapsed istuvad ridasse põõsaste vahele maha, üks seisab rida ees, pulk kääs; viibutab ridas istujate ees kätt ja kääs õlevat pulika, ja ise laulab:

MINA OIAN EIDE UTTE,
kaitsen taadi suure karja,
eit teeb mulle uuta kuube,
sinisiida sääreksida,
punasiida pookamiida.

Tule susi karja!
Vee metsa minja lammas! –
Kisu ämmä kriim silm lammas!
Kuits sehh!

Kui laul lõppend ütleb laulja karjane: „Nüüd lähän ämmält võid leibä õtsimä.” Lähäb vähä maad põõsaste vahele, võttab säält üks kive-raasuke kätte, akkab rõõmuga kodo poole tulema, ise tänäb ja kiidab ämmä, kes tämäle võid-leibä andand. Kui karjane nüüd rõõmu tujus kodo poole akkab tulema, sääl kargab üks laps, kes hundi asemel põõsa taga parajat aiga ootas, lammaste hulka, veab ühe metsa. Karjane seda nähes jookseb itkedes ja hunti urjutades, lamba karja juure. Kui aledus õtsas, loeb jälle seda sama salmi mis ennegi. Lähäb jälle ämmalt võid-leiba õtsima. Hunt veeb jälle selle aja sees ühe lamba metsä. Karjane loeb salmi, käib ämmält võid-leibä otsimas ja hunt veeb iga kõrd selle aja sees jälle ühe lamba, nii kaua kui kõik lambad unt saab vällä varastanud.

Hunt akkab nüüd, kepp kääs, heina niitma. Karjane lähäb itkedes lambaid taga õtsima. Saab heina niitja undi juure ütleb: „Tere.” Hunt: „Tere, tere.” Karjane: „Mis sa siin teed?” Hunt: „Niidan oma uttedele heina.” Karjane: „Ehk on minu utted sinu uttede ulka jooksnud? Hunt: „Ei õle, kõik on minu omad.” Karjane uttetab: „Uit uit uit uit uit!” Lambad, kedä hunt varastand, kuulevad ja tunnevad karjatse hääle ja jooksevad määgides karjatse juure. Karjane akkab nüüd hunti taga ajama, kui kätte saab annab taale üvä naha täie. –

Lambad istuvad jälle rida, karjane laulab nende ees jälle oma laulu ja mäng läheb jälle vana moodi edesi.

H II 8, 477/9 (16) < Jõhvi khk., Päite v. – Paulus Paurmann (1889)

Tagged with:
Posted in Mängud-dialoogid