5. MINU ELLA VELVIDANI (Lüg)

Nekruti laul

Lüganuse

sept_47_minu_hellla_8r_

MINU ELLA VELVIDANI,
õst’ see Uljasta oboje,
Samma mõisasta sadula,
särgiriju rikka-alta,
Kunda mõisast uue kuuvve,
sukkad Soome soldatilta.

Läks see Soomeje sõdaje –
taha Narva tappelikku.
Soome soldatid kõnelid:
taga Narva naised targad:
“Virupoiga peenikeine,
kunni sa obosta oijad,
kunni varssada valatid?”
Seni ma ousta oijan,
seni varssada valatan,
kuni sõisab päänni päälla,
päänni päälla, vööni vöölla,
kenä piitsuke pihussa,
ratsut käe randemissa,
jalgani jalustimessa.
Kui mull lõppeb pääni päälta,
pääni päälta, vööni vöölta,
kenä piitsuke pihusta,
ratsut käe randemista,
jalgani jalustimista,
siis on obo ulkumassa,
Viru varssa veeremassa:
siis obo orossa ulgub,
Viru varssa vainijulla.

Oh sina, ella eidekene,
lähed karja saatamaie,
leijad obo ulkumasta,
viru varssa veeremasta.

Eite akkab itkemaie,
kummuliste kurtamaie:
“Mull õli üksi ainik poiga
nüüd on lõppend pääsi päälta,
pääsi päälta, vöösi vöölta,
kena piitsuke pihusta;
ratsut käe randemista,
jalgasi jalustimest.
Jäänud obo ulkumaie,
Viru varssa veeremaie;
nüüd obo orossa ulgub,
Viru varssa vainijulla!”
Tekst: H III 1, 726/9 (6) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1890); viis: RKM MGN II 724 b < Lüganuse khk, Püssi al < Lohkuse k, Metsa t – Herbert Tampere < Emilie Older ja Aino Källo (1962).

Tagged with:
Posted in Noorus