Kallis kiik
Lüganuse
KIIS KIIKU, LAAS LAUKU,
kiis, kiike, kõrgeelle,
kõrgeelle, kaugeelle,
ligi pilveda pimeda,
ligi taivasta tasasta,
ligi kuuda kõrgeeda.
Ettas katsun kiigekesta,
kas sie kiike kannab meida,
ühe ella ehteeida,
kahe kau riideeida.
Kui sie kiik ei kanna meida,
ühe ella riideeida,
kahe kau kapukaida –
tooge kirves, raiun kiige,
tooge vesta, vestan kiige.
Maasta üiab kiigeseppa:
„Neitsikene, noorukene,
Ei õle kirve raiumine,
ega vesta vestamine:
kiik on tuodud Kiielasta,
kiige aisad Arjumaalta,
põhjalauad Põltsamaalta,
ise kiike Iiumaalta.”
Mis sa, kiigeke, kidised,
aluslauake, nadised?
Kiik ju küsib kindaaida,
aluslauda andeeida,
pealispuu puna-paeluda.
Tekst: H II 3, 633 (225) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS XII 1406 (16) < Lüganuse khk, Erra v – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).