2. OMA VEND MUL VELLEKENE (Lüg)

Ehted varastatud

Lüganuse

sept_31_oma_vend_1r_

OMA VEND MUL VELLEKENE,
külapoiss mul kaunikene,
tegi mul’ kullasta kurika,
hõbedase lõksulaua.

Läksin jõele virutama,
järve ääre loputama.
Tuli vastu siidi-saksa,
siidi-saksa, sammet-särki.
Pani mind peada otsimaie –
sõrmus kukkus sõrmestagi,
teine teisesta sõrmesta,
kolmas kulda pöidelasta.

Mina koju nuttessani,
eit tuli vastu väravassa,
taat tuli vastu tänavassa:
“Miks sina nuttad, tütrekene?”
„Miks ei nuta, eidekene,
miks ei nuta, taadikene!
Läksin jõele virutama,
järve ääre loputama.
Tuli vastu siidi-saksa,
siidi-saksa, sammet-särki.
Pani mind peada otsimaie –
sõrmus kukkus sõrmestagi,
teine teisesta sõrmesta,
kolmas kulda pöidelasta.”

„Ära nuta, tütar noori,
ära leina, latsi noori!
Meil on kodu kolme seppa:
õue pääl hõbeda-seppa,
Väravassa vaske-seppa,
koppelis on kulda-seppa,
toa taga rahatagujad –
need teevad uued sõrmuksed,
need teevad uued ja uhkemad.
Tekst: H II 3, 607 (150) < Lüganuse khk – H. Parts < Maarja Baatmann (1890); viis: EÜS VI 880 (38) < Lüganuse khk, Väike-Saka k, August Sildnik, Peeter Penna < Miina Iismann (1909).

Tagged with:
Posted in Lüro-eepilised laulud