Virk naine Vaivara OLGAKENE, LINNUKENE, Olga, lindu tüttarida! Muud naised uned magavad, kõrvad kangasta kuovad, vähid niiti vieretelled – sina arid allitasa, kasid kammer vaari-tasa, tuod sina künad külasta, torred toisesta talosta, misga harid allidasa, kasid kammer vaari-tasa! Siep sullContinue Reading
Tütarde tapja Jõhvi EHITELIN VELJEKESTA, ehitelin, kenitelin. Veli kõndis kõssa-tieda, ajas neiu asjasida. Tuli kõsjasta kodoje, küsiteles eidekene, küsiteles taadikene: „Mis sa itked, poiga nuori, mis sa, ainiki, alatsed?” „Miks mina ei itke, eidekene, miks mina ei itke, taadikene! EiContinue Reading
Orja uni Lüganuse KES TAHAB ORJASTA ASUDA, sulasesta saada sulge, tulgu mult luba küsima, kuida õrjast õldanesi, käsku jalgust käidanesi: pisut saab ori ma’ata, vähe aiga aigutella, kuurukeise kurvastella, siiski seinide nõjalla, kirves varside varalla. Kui sie uksi õilasteli, jaContinue Reading
Ori taevas Vaivara OODU (oot-oot) KUBJAS, NOONU (no-noo) KUBJAS, kui sa ei anna meile süia, meile süia, meile juua, küll saad tasu taevaassa, maksad Maarja eessa. Küll saad Looja ukse suussa, leivakannikas käessa, piimalähker pihassa, kalakarbid kaendlaassa: “Tulge sööma, vaimudContinue Reading
Öised orjad Jõhvi x OH ME VAESED SAKSA VAIMUD igised isanda orjad, kurja saksa kõrralised, paha härra palgalised! – Ööd tuleme, üöd läheme, pääva pika tüöd tieme, siiski kurjad kukkutakse, pahad sõnad paisatakse, sõnad halvad annetakse – kelle mu’ule kuiContinue Reading
Oksad oigamas (?) Iisaku MEIE VAESED TIU POISID, nii kui tamme kännukesed, heinalööjad, puu vedajad, kõige metsa kõigutajad. Rajun maha märjad männid, märjad männid, kuivad kuused, jättan kased kasvamaie, kase oksad oigamaie, kase lehed leinamaie. Oksad oigavad isada, lehed leinavadContinue Reading
Orja elu. Orjusest ostja. Tuule tuba Jõhvi MIS SA TUISUD, TUULEKENE, paugud, paha ilmakene, mis sa raisud, rannakene (rahe)? Sa puhud puna minulta, lõõtsud verda valgeelta, pisut on puna minulla, vähe verda valge´ella. Ehk tuleks lumi tuline, rane (rahe?) raudaneContinue Reading
Ori lahkub Jõhvi KUI MEIL LÕPEB LÕIKAMINE, saab kokko korjamine, siis meil lõpeb lõune leiba, vahekannikad kaovad. – Saavad orjad oodavaksa, palga võttijad pahaksa, tülist saavad tütarlapsed. – Peremies, peremehike, perenaene, naisukene, mina annan aiksast tiada, jua minu nädali nähikse,Continue Reading
Orjade tee. Orja uni Jõhvi Pisut saab ori magada LÄHMÄ TIÄDÄ TIPILISTA, tipilistä, täpilistä, maad jua marja varrelista. Siit on käined enne orjäd, enne orjäd, enne härjäd, vara käined vaesed lapsed, hiljä astuned anised. Jäänud kulda jäljä päälä, hõbedäd samudeContinue Reading
Orja elu. Ori taevas Jõhvi Sulase laul peremehele PEREMEES, PEREMEHIKE, anna ästi orjal süia, ori annab ärjal süia, ärg annab põhku põllu peale, põld annab põlveni rammuda, aita arjani ivada, kukur kuhjani rahada. Uueste ütlen ümber jälle, uueste ümber, taasContinue Reading
Kuri mõis. Ei tohi laulda Jõhvi MEIE VAISED VAIMULAPSED, oigukesed orjalapsed, paha saksa palgulised, kurja mõisa kõrralised – ööd tulema, ööd lähema, päivad pikad, tüöd tiema, siisgi pelgan peksetama, kardan karvu (k)akketama. Kül laulaksin, kui tohiksin, kardan koje kuulamaie, eideleContinue Reading
Orja elu. Orja söök. Orja uni Jõhvi KES TA’AB ORJASTA ELADA, sulasesta saada sulga, tulgu mult luba küsima, kuida orjast oldaneksi, käsku jalast käidaneksi. Ori peab pisut magama, siisgi seinade nõjalla, kirves varside varalla. Kui sie uksi uisastelli, lingapaul joContinue Reading
Orjade tee. Orja uni Jõhvi Pisut saab ori magada LÄHMA, LÄHMA, KÄIMA, KÄIMA, lähme tehtud teeda mööda, raiutu radade mööda, kust on käinud enne orjad, enne orjad, enne härjad, vara käinud vaesed lapsed, hilja astunud anised (?). Jätnud kulda jäljeContinue Reading
Kuri mõis Lüganuse KÜLAP TUNNUB AA VALDA, muide valdade vahelta, valla viie vaielta, valla kuue kuuluvilta, valla seitseme seasta, kaheksama kohto alta. Katsu meie mõisakesta: paistab kui pagana linna, kuumab kui kuradi kiriku, juuda tornid tolgendavad. Kus (seal) minu rammuContinue Reading
Ära võta pikka naist Jõhvi ÄRA SINA VÕTA PIKKA NAISTA! Pikk läeb pengile magama, sie sääb sääred seina piale, käed koorekirnu pääle, jalad Jaani allikaie, silmad sippelgapesaje, kõrvad kõrtsi katukselle. Võta ikke naine lühikene! Lühikene lüpsab lehmad, sie ajab karjaContinue Reading
Isa- ja mehekodus Lüganuse NEITSIKENE, NOORUKENE, elo teesid, mie elasid, kasvu teesid, mie sina kasvid, põlve teesid, mie pidasid. Tea seda eloda, mida ette eidetasse, mida kätte käänetasse: sie tuleb tõukes põlvi, anneta aleda aiga, tuleb riida riideesta, sada sõrmiContinue Reading
Oma ja mehekodu Jõhvi KUI OLIN MINA KODUNA, siis mina maksin maasta kulla, isa õuesta õbeda, vase velje vainiulta, tina velje tie raujulta. Kui õlin mina koduje, isa üüdis õunapuusta, ema maenis marjapuusta, veljed kiidid kirsipuusta, lelled liemevalgeesta, muu pereContinue Reading
Oma ja mehekodu. Kuri mees. Joodiku hobune Jõhvi NEITSIKENE, NOORUKENE, kodu maksid sina kulla, isa õvvesa õbeda. Said sina sinna saaneessa, sinna õvveje ujunesta. Viisi päiva õlleesta – akkas äia augutama, akkas ämma augutama: “Mis oli sinul tuuessanna – eiContinue Reading
Joodik mees Lüganuse Tekst ja viis: KKI, RLH 62:28 (1) < Lüganuse khk, Uniküla – Ruth Mirov < Alvine Schmuul < Emma Osju (1962).
Joodik mees. Endine elu isakodus Lüganuse MIS OLI MUKSIJAST MEHESTA, kallist abikaasakesest – pesen mukki, kasin mukki, pesen mukki peeneeste, kasin mukki kaunikeste. Mukk see kõnnib neitsi-teeda, hulk tal hoorasid järele, lippab litside järele, ostab hoorale õluta, liidab saia litsidelle.Continue Reading
Joodik mees Lüganuse ÕDE ELLA, EKS MINA ÖÖLNUD, sõsar kallis, eks mina kielnud: äla sina juokse juomarille, käi sina kõrtsi käimarille! Ei ole juomaril rahada kõrtsi käimaril kobika. Ööd magab küla tuassa, päivad kõnnib kõrtsi tiella, ise on kõrtsi lauaContinue Reading
Hea ja halb mees Lüganuse VÕTKU PERGEL NIEDGI PEIUD, kaotago niedgi kaasad, vastu puida, vastu maida, vastu kuumija kivija, teravida teibaaida, kie sie kaulab kõiki nähes, suud annab sulaste nähes, palub palju rahvaassa. – Sie’p pole miesi, mi minulla, sie’pContinue Reading
Hea mees Lüganuse OI MINU MESINE MIESI oi minu kalane kaasa, oi minu tuomi tõinepuoli, oi minu kallis kaasakeine, puhas tõine puolekeine, säädus sängi täidivine! Et pidand minule uolta, uolt sina uolind tütarelle, pidid muldaje mureta, kabelie kandsid uole, mullasContinue Reading
Ära mine noorelt mehele. Kuri mees. Joodiku hobune Jõhvi NEITSIKENE, NUORUKENE, ära mine noorelta mehele, kese kasvu kaasadelle! Kaasa küsib kangaaida, mies ei mieldi riideeida, Ürje särkida üvada, kaasa särki kaunikesta! Kui ei õle särki selga müeda, pihalappi pihta müedaContinue Reading
Kuri mees. Noorelt mehele Jõhvi/Vaivara Ei noorelt mehele LIENUKENE, LINNUKENE, Lienu-lindu, tüttarida! Miks läksid vara mehele, kese kasvu kaasadelle? Kaasa ei pane kasvamaie, mies ei mielta vottamaie! Kaasa katsub kangaaida, mies neid miele riideida. Kui’ (ei) ole särki selga müöda,Continue Reading
Joodikul mehel. Kasvatus asjata Jõhvi OH MA VAENE, MIKS MA LÄINUD juomarille mehele! Juomaril saab nälga näha, ei saa enam tagasi! Oh minu isa, oh minu ema, miks te kallist kasvadetta? Enne viskand vedeje, enne tõukand tuleje – sial saandContinue Reading
Joodik mees. Joodiku hobune Jõhvi ÕDE ELLA, EKS MA ÜELNUD, sõsar kallis, kas ma ei kielnud: ära sina joose joodikulle, piad ei pista püeraselle! – Kus on juodiku obone, kõrtsi käia kõrvikene? Seisab kõrtsi seina külles, vahib kõrtsi varna külles;Continue Reading
Hea mees Jõhvi Hää mees VOT KUS MIESI, KUI MINULLA, vot kus kaasa, kui kanalla! Kui täma kõrtsist kodo tuleb – piab pillila üleval, kannelil vieb kammerije, paneb patjuje magama, ebemije ingamaie! Vot kus mies, kui minulla! Sie tieb kapad,Continue Reading
Kuri mees Jõhvi/Lüganuse Noorelt mehele LÄKSIN NOORELTA MEHELE, kese-kasvult kaasalene, kaas ei pannud kasvamaie, mies ei mielta võttamaie. Kaasa katsus kangaaida, miesi mieli riideeida: kas on särki selga mööda, õlalapp õlada mööda, vikel-viisi säärta mööda. – Ku’ põle särki selgaContinue Reading
Tõbine naine Vaivara MULLU VÕTSIN NAISE NOORE, tunamullu tõise poole. Küll oli priske ja punane, küll oli valge ja väleda! Tuli see ella heina-aiga, vein mina ella heinamaale, kalli kulla kaare pääle. Niitas heina, välkos metsa, võtas loogu, laksus kõrbe.Continue Reading
Tõbine naine Vaivara VODIN NAISE NOORUKAISE, lina(?)-pihta pienikäise, vein mie ellä heinämaale, kandasin kalli kaare pääle. Löi tämä heinä – loksus (laksus) metsä, paukusid paju-alused, kumasivad kuuse-salgad. Niitäs kaare, niitäs toise, hakas kolmantat niitämäie – (siis) hakas polvista podemaie, laba-luistaContinue Reading
Tõbine naine Vaivara VOTIN MULLO NAISE NUORE, tunamullu toise puole – oli priske ja punane. Jo oli moni nädali, vieris viisi päivakesta, kulus kuusi tunnikesta – akas puusäst pudema, labaluiest langemaie. Külä eit, ole eidekene, aitage aru pidädä, nou lüüaContinue Reading
Tõbine naine Lüganuse VÕTIN MULLU NOORE NAISE, noore naise, piia priski, küll oli priske ja punane, küll oli terve ja tegeva, küll oli valge ja valusa! Ulkus kui muna murulla, käis kui kena kerolla, õunakeine päälla õue, lehekeine liepajalla. TuliContinue Reading
Tõbine naine Vaivara VOTSIN NAISE NUORUKESE, linapihta, pienikese, vein ma ella einamaale, kandsin kalli kaare peäle. Niitis heina – laksus metsa, paukusid paju-alused, kumasivad kuusemetsad. Niitis kaare, niitis toise, hakas kolmat niitamaie – hakas polvista podemaie, labaluista laskemaie, säremarjadest magama,Continue Reading
Sundija sulane. Tõbine naine Jõhvi OLIN MINA SUNDJAL SULASEKS, sundijal olid suured ruunad, suured ruunad, laiad laugud, need tahid suvel sugeda, rauda harjal harida, vaski kammile kasida. Siis minu piitsul peksetie, tõrvanööril tõmmatie Sain mina, vaene mees, valama, valasin minaContinue Reading
Tõbine naine Jõhvi VÕTIN MINA MULLU NAISE NOORE, tunamullu teise poole, väin (vein) ma ella einamaale, panin kulla kaare peale. Niitis kaare, niitis kaksi, akkas kolmat niitamaie, neljata nimetamaie, viiet vissist mõtlemaie – akkas põlvista põdema, labaluista langemaie, ja siisContinue Reading
Tõbine naine Jõhvi/Lüganuse VÕTSIN MULLU NAESE NOORE, tunamullu teise poole. Ei saand ööd juures õlla, kahte ööd kaulustikku – akkas puusasta pudema, labaluista laskemaie, säeremarjusta magama. Läksin külaeide juure: „Külaeided, eidekesed, külamemmed, memmekesed, aidake aru pidada, andke nõuu natukese, kuidasContinue Reading
Ema haual Jõhvi MEID OLI VIISI VENNAKSIDA ja siis kaksi kaksikuida. Ulgume kirikuteeda, igirätikud käessa – teine pühib teise silmi teine teise palgeeida. Sa isata, ma emata, sa läed isa aua peale, ma läen ema aua peale, (koorijani (?) kandijaniContinue Reading
Hirmus mõis Lüganuse OI MEIE ILUSA ÄRRA, oi meie saleda saksa, kulda-kruoni prouakene, hõbe-pitsi preilikene! Astu akna raami peale, vaata vaese valla peale, kuis te valda vaevatasse, kihelkonda kiusatasse: pannas vaimud vardaaie, teomehed teibaaie, ise saksa sambaaie. Ärjad süovad ikkeessa,Continue Reading
Palve sakstele Vaivara OI MEIE ELEDA ERRA, oi meie saleda saksa, obenuppu nuori erra, obepitsi pieni preili, valge valla prouakene! Touske üles tuoli päälta, vaatke akna raami päälta, katske paneli pialta: kuidaja valda vaevataje, kihilkunda kiusataje! Kiltrid kurjad ja kupjadContinue Reading
Palve kupjale. Ori taevas Lüganuse KUBJAS, KULLA LINNUKENE, lase lapsed lõuneelle, õigel ajal õhtaalle! Kui ei lase lõuneelle, õigel ajal õhtaalle, küll siis tasud taivaassa, ulgud luoja ukse suussa, piima lähkeri pihassa, leiva kannikas käessa, silgu karp oli kaindelassa: “TulgaContinue Reading
Kubjas mõõdab maad. Kättemaks sakstele Vaivara Teomehe ähvardamine. KÜLL’ SEE KUBJAS SAADAN KIUSAS: mõõtis mulle märga maada, mull mära ei künud märga maada, täkk ei teinud täitsa tööda. Vagu kündsin ja vagu jätsin, ja siis rutust tüki mõõtsin, et sainContinue Reading
Kubjas mõõdab maad Vaivara Teolaul TEISED LÄKSID VARA TEULE, ja mina läksin hilja peal järele, ma lootsin ruuna ramu peale, täku täie samu peale. Küll see kupjas kiusas minda – mõetis mulle märga maada, soo äärest sompa auku, mäe äärestContinue Reading
Palve sakstele. Kuri mõis Vaivara Mõisa elu. OH MINU ILUSA HERRA, oh minu punase proua, hõbepitsi preilikene, kulda nuppu noored herrad! Tõuse üles tooli päälta, astu maha akna päälta, vaata vaese valla pääle, kui neid vaeseid vaevatakse, pisikesi piinatakse! TeilContinue Reading
Kupja surm Vaivara Ära kippu. OH MINU HELLA VENNAKENE, ära sina kippu kilterista, vahi valla päälikusta – kibe surm on kilteril, vali valla päälikul! Kubjas põrgu kutsutie, Kilter kiljudes järele. Tool tal alla annetie, Toop tal ette toodanekse: “Söö, kubjas,Continue Reading
Palve kupjale Jõhvi OI MEIE KULDANE KUBJASSA, hõbepärjaga pääliku, löö kepi, kelista kella, lase lapsed lõuneella, õekesed õhtaella. Jo Purussa söödi lõunet, jo Purussa, jo Jõvissa, ammugi Alutagaja – meie lõune lõikamata, keskehommik keitamata. Minu hella vennakene, tule lõhet lõikamaie,Continue Reading
Kupja surm (?) Jõhvi OOTKEM, OOTKEM, MEIE RAHVAS, vaatkem, vaatkem valla rahvas, mis sest meie kupjast saab, mis tast viimaks välja jäeb! Kuhu sie kupja pea saab? Pea saab kuradil raie pakust. Ootkem, ootkem, meie rahvas, vaatkem, vaatkem valla rahvas,Continue Reading
Sundija sulane. Tõbine naine Jõhvi OLIN MINA SUNDJAL SULASEKS, sundijal olid suured ruunad, suured ruunad, laiad laugud, need tahid suvel sugeda, rauda harjal harida, vaski kammile kasida. Siis minu piitsul peksetie, tõrvanööril tõmmatie Sain mina, vaene mees, valama, valasin minaContinue Reading
Palve sakstele. Hirmus mõis Jõhvi Palve sakstele. Hirmus mõis OI MEIE HELEDA HÄRRA, oi meie saleda saksa, hõbenupu noorta härra, kulda pitsi preilikene – kuulage meie järele, kuda valda vaevatasse, pisikesi piinatasse, ramutumi raisatasse, suured lüia surneesta, jämedad järiContinue Reading
Ori lahkub Jõhvi Sulane läheb ära. Kuna orja kiidetakse PISUT NEIDA PÄIVISIDA, aru neida aigasida, kui seda orja kiidetakse, oma lasta laidetakse: jürikuus ja jaanikuus – siis on orja kiiduaeg. Peremees, peremehike, perenaine, naisukene, otsi uusi orjasida, katsu uusi karjatsida,Continue Reading
Öised orjad Jõhvi OH ME VAESED VAIMULAPSED, onnetumad orjalapsed! Üed me lähme, üed tuleme, päevad pikad tüeda tieme, siisgi liigub liiga vitsa, siisgi niksub niinepuune, paugub vitsa paatsapuune meie vaiste vaimu tarvis, õnnetuma orja tarvis. Tekst: Miina Iismann (65 a,Continue Reading
Sulase söök Jõhvi, Lüganuse PERENAINE PÕRGULINE, keitis kingad, parkis paelad, andis ormad orja süia, lipid-lapid laste süia, tärked (andis) tädile närida. Perenaine põrguline! Kas on putru keidetu(d), või on silmaje sulanud, lusik servale säetud, kibu kõrva koppudetto? EÜS VI, 919Continue Reading
Palve sakstele Jõhvi OI MEIE ILUSA ERRA, oi meie punane proua, õbepitsi preilikene, kuldanuppu nuori erra, vaskinuppu vana erra! Tõise üles tuoli pialta, vahi vaese valla piale, kuida valda vaevatakse, pisukesi piinatakse, rammutumi raisatakse! Las ma ütlen uuest jälle, uuestContinue Reading
Palve sakstele Jõhvi OI MEIE ELEDA ERRA, oi meie saleda saksa, kuldanuppu nuori erra! Tõise üles tuoli pääle, aja aknaraami pääle, vaata vaise valla pääle – kuida valda vaivatasse, pisukesi piinatasse, rammutumi raisatasse! Laulnud Mari Krasmann (69 a) (EÜS VIContinue Reading
Tütred vette Jõhvi VENDA KÕNDIS KÕS´SATIEDA, ajas neiu asjasida. Tuli kõs´sesta kodoje, viskas kübar laua piale; kübar lauda, kindad piale, ise piale nuttamaie, kummuliste kurtamaie: “Miks ei tulned neiud mulle? – Eidel palju tüttärida, palju tarbe (turbe?) tahtujuida! Emakene, ennekene,Continue Reading
Laisk neiu Jõhvi Laisad peretütred SÕITSIN SOOMED, SÕITSIN SAARED, sõidin sildada sinista, ei näinud seda imeta, mis nägin Nõu külasta: neli’p õli neiduda peresta, pesemata õlid piima püttid, kasimata õlid kalja kapad. Mul õli üksi ainik’ neidu, seegi pesi piimaContinue Reading
Müüdud neiu Vaivara ÜKS OLIN MINÄ ISÄLLÄ, üks olin minä emällä, üks ode üheksä veljä, nado seitsmenä minijä. Läksin karja saatamaie, pühäpäivä hommikulla, argipäivä aigudella. Kuusest hüüs kubija poiga, kasest valgepää kasuka, Hindrik pitke pihlakasta: „Neitsikene, noorukene, kaugemalle saadid karja,Continue Reading
Müüdud neiu Jõhvi OISIN VENNAL HOBUSTA, kaitsin kahte varsukesta, kuninkuie koppelista, vana härra heinamaala, sakste saatude vahella. Jo tuli kodonna kutsu: „Tule kodo, tütar noori!” Läksin õue ommetegi, veravaie viimategi – ouv oli hobust täisi, tall oli täisi täkusida, varnadContinue Reading
Neiu ei taha mehele. Sepa lapsed Lüganuse MENGE MÜÖDA, MEHED NUORED, käige kaugelt, kannusjalad, ei minust saane saani täitet, mehe uhket õlmalista, mehe kõrgi kõrvalista, mehe viksi vildilista, pahame’e palakalista. Lubasid sina, eidekeine, lubasid müüa mölderille, teha kaubad kangurille, säädaContinue Reading
Müüdud neiu Jõhvi OLIN ÕITSIS, KÄISIN KARJAS, oitsin veljen ovosta, kaitsin velje karjukesta, oma erra einamaalla, oma prouva põllomaalla. Pedakasta üüdis peigo, kadakasta kannosjalga, lepasta pale punane: „Oia, oia, mis sa oiad, kaitse, kaitse, mis sa kaitsed! Jo sinu minuleContinue Reading
Neiud öösel käimas Jõhvi KUS ME LÄHME VASTA ÖÖDA, vasta ööda, vasta päeva, vasta (katude?) kuudada kumada, vasta ehada eleda, vasta vali valgeeda? Ehk me uppume ojaje, ehk me kaume kasteeie – kes see otsib meid ojasta, kes see katsubContinue Reading
Veere, päev. Öösel üksi Lüganuse VEERE, VEERE, PÄIKENE, veere, orja, õhtaaie, sulase suurta puhkamista, päivilise päiva veerta. Tuleb ilja õhtukene, tuleb pia pimedakene, vilets videvikukene, nüüd saab ärra proua juurde, isand saab emanda juurde, junkur toa-Juula juurde, Karja-Mihkel Kaie juurde,Continue Reading
Öösel üksi Lüganuse KÕIK LÄHVAD ÕHTU MAGAMA, isa läheb emaga, õde oma mehega, vend läheb noore noorikuga. Kellega lähen mina vaene? Lähen nuttes nurga poole, tahan kerbuga kõnelda, lutikaga lüia lusti – kerp oli kõrk, ei kõnelend, lutik lai –Continue Reading
Öösel üksi Vaivara TAAT LÄKS EIDEGA MAGAMA, vend läks nuore nuorikuga, ode läks oma mehega. – Kellega mina vaene? Mina kirbuga konelen, lutikaga loin mina luori. Kellel kurdan kurvad mieled, aled aigedad südamed? – Kivile keriku tiella, papi välja paasidelle.Continue Reading
Öösel üksi Lüganuse EITÄKSIN MINA MAGAMA – ei ole juure võttijada, käe pääle käärijada, sulal suu andijada, kallil kätte kandijada. – Kui tuleb õnnis õdangukene, igamies lähäb oma omaga, iga kaasa kumpaliku, kenega mina vaine? Lähen mina nuttu nurga poole,Continue Reading
Poiste tundmata saatus Lüganuse Mõõga ihumine OI TE VAISED NOORED MEHED,kas te teate, kuhu te saate,kuhu ulka te ujute,kuhu sekka te saate,kuhu vakka vaagitakse? Ei teil aita annetasse,ei teil kirstu kingitasse,kasti kaasa ei kannetasse,aida täit ei andeeida,kirstu täit ei kindaaida,laekaContinue Reading
Ema surm Jõhvi Ema viidi uksest välja, armud läksid aknast välja, ema viidi õuestagi, armud läksid üle aia, ema pandi aua sisse, armud aua põhjasse. Siis läks tütar kurvalt koju, ilma ema armuta. Seal siis läks veel aua piale:Continue Reading
Laulu võim. Oma ja võõrasema ootavad koju Vaivara EHK MINA LAULAN KÕIGE PÄÄVA, ehk hüüan üli nädäla, ei kuule kumu kodoje, hääl ei kaiku kandajalle – kurjale sõnad kumavad, valjule sõnad vajovad, kadedalle kaigub hääli. – ei kuule minu emale.Continue Reading
Oma ja võõrasema Vaivara KUI LÄHÄN MINA KODOJE, ei ole tuojada tuassa, auduja aseme päällä, liel ei lieme keitijada – vuoras vooriti toassa, süda serviti siessa, nenä lapiti laessa, polle poigiti iessa. Võõras ema, võegas ema, kui kuuleb minu tulevä,Continue Reading
Lindudega sõna saatmas Vaivara LENNA, LENNA, LINNUKENE, üle tee, tihasikene, üle välja, värbulane, vee teada minu emale, kanna teada kandiale, anna teada haudujale – tütar murduneb murega, kivesta kingad tehku, paasista paulad punugu. Tekst: H III 1, 79 (3) <Continue Reading
Oma ja võõrasema Lüganuse VÕÕRAS EITE, VÕÕGAS EITE, võõras taati, võõgas taati, võõras võõrite tuassa, kõverite põrmandalla, sie sunnib sulaste kuulle, nõub nuorde mieste kuulle, õpeteleb orja kuulle; sie läeb õue üüdamaie, katuselle karjumaie, räista alla räiskimaie, redemelle rüökimaie: „Tuise,Continue Reading
Vaeslapse laul Jõhvi, Lüganuse ÄRGE LÜEGA VAESTALASTA, ematunda itketaga! Küll on vaesel lüejüida, lüejüida, lükkajuida, tõmmajuida tõukajuida! Ei ole armu andajada, ega pia silitajat! Tuleb tuuli, annab armu, paistab pääva – piad silitab! Küll on alvad vaised lapsed, kui onContinue Reading
Vaeslapse laul Jõhvi OH MINU ELLA ISAKE, muldaje pidi mureta, kabelije kandsid uole! Jättas tua tuomejanna, kammeri kanesijanna, laua pika lapsijanna! Jättas tuomed muie toita, kanad muie kasvatada, linnud muie lepitatta! Kes see tahab – sie see tambib, kes seeContinue Reading
Oma ja võõrasema ootavad koju Jõhvi KUI LÄHAN MINA KODUJE, võõras võõriti tuassa, võõras vilju, võõras valju, võõras kanduni kavala, kisub riidu riietesta, jalarätista rädina, ja siis kaltsista kärina. Annab süüa, augutelleb, tuob lusika, torkab silma: “Süö nõnda, et sõgened,Continue Reading
Oma ema ootab koju Jõhvi JUA TULEB TÜDINUD TÜTTAR, jua tuleb väsinud värbu, tüe rinnalta tüdinud, välja rinnalta väsinud, einakaarelt engastanud. “Ei tüe minu tüüta, ei väli minu väsita – pane põllud puhkamaje, einakaared engamaije, saared suured sõisamaije, nurmed kulladContinue Reading
Põlatud laps Lüganuse ISÄ PÕLGIS, EMA PÕLGIS, ema põlgis põuestasa, isä põlgis põlviltasa. Kuhu pean mina menema? Kõik puud minu purevad, haavalehed ammustavad, kaselehed kalgastavad; sügav on mereje menna, ale menna allikaie, pime pilveje pugeda, kõrge tõissa taivaje, madal onContinue Reading
Põlatud laps. Mutiks mätta alla. Kodus käimas Vaivara HALB OLIN MINA ISALE, halb olin armsale emale, isa mind põlgas põlvistagi, ema mind põlgas põlvistagi, vend mind põlgas väravast’gi, õde põlgas õuestagi. Kuhu pian mina menemaie – ma läen muttiks mättaie,Continue Reading
Pole isa, pole ema Jõhvi OI MINA ISATA LAPSI, oi mina emata lapsi! Ei mina teadnud, kes minu teinud! Kas on teinud tedre paari, või audunud araka paari, voi on munend musta lindu! Ei mina tiadnud, kes minu teinud, õtsinContinue Reading
Põlatud laps Jõhvi Mutiks mättasse EMA MIND PÕLGAS PÕLVILTANNA, isa põlve juurestanna! Ku pidin mina menema, ku pidin pia panema? Ale õli menna allikale, pime pilveje pugeda, kõrge tõissa taiva alle! Läksin müttist mättäeie, rottist roho-põõsa´eie, siilist sippelgapesaje! Rott tõiContinue Reading
Millal maksan memme vaeva Lüganuse EHK KÕNNIN ÜHEKSA ÜÖDÄ, ehk kõnnin üheksa päevä, nugise teride müödä, niuluja nenide müödä, katussie arja müödä; ehk tuon puida põllellani, südamiku süüliläni, laastu laia rüppilani, nõmmete magusi marju, kobarate pohli küpsi – siiskiContinue Reading
Memme vaev Vaivara MILLAL MAKSAN EIDE VAEVA, eide vaeva, ella piima, käe kui vaeva käerimise? Mitu ööd oli uneta, mitu päeva lõuneeta, mitu suitsu suuruseta – ei lõppend tuli toasta, säde sängi sambaasta, naine nuori riideesta, hobu alli rakkeesta. –Continue Reading
Kasvatus asjata Jõhvi MINU ELLA EIDEKENE kandis minda kaasassanna, pidid põllepaulussanna. Mõtlid kaksi kasvamaie! Minust kasvas üksi lapsi, üksi lapsi, kangekaula! Õleks tiedand eidekene, õleks tiedand tuvvessanna – õleks vieretand vedeje, kui tämä vieretas vibuje, õleks käärind käntä’äie, kuiContinue Reading
Ema õpetus Jõhvi EIT TEGI MULLE ELLAD SUKAD, taat tegi mulle targad kingad, veli punus viksid paelad, sõsar sättis sääre paelad. Käskis mind kenasta käia, üle õue õigeesta, üle silla sirgeesta, üle vainu valgeesta, üle puuni puhtaasta. Tekst ja viis:Continue Reading
Memme vaev Jõhvi MILLAL MAKSAN EIDE VAEVA, eide vaeva, ella piima? – Ehk ulgun üheksa üöd ja ulgun üheksa pääva, niulu ja nenide (1) müeda, kattusije arja müeda, nugije terije müeda; kül tõin mattil masikuida, polel vakkal pohlasida, siulad tõinContinue Reading