Müütilise sisuga laulud

 

_________________________________________________________

.

Read more... 0 comments

__M õ õ k__m e r e s t__

Read more... 0 comments

1. JU KUULIN PÜHAD TULEMA (Jh) (V-)

Harja otsimine. Mõõk merest
Jõhvi

x
JU KUULIN PÜHAD TULEMA,
jaanipää jalul õlema,
jooksin joostes käisin kiuste,
astusin sammud saledad,
sammu vahed valgeemmast,
sammu otsad õigeemast.

Tõin kuused tuua edeje,
kased kammeri lävele,
lepad lie lõukeelle.
Läksin kulles kuuskeeije,
kallis kase latvae,
armas aava õksideie,
suga kullatu käessa,
hõbedaine täialauda.
Sääl soen sulaste päida,
kasin karjalaste päida,
arin päida armetumil.

Suga sulbasti mereje,
täie lauda lainedeie.
Mina Piedri palveella:
„Oi Pietri, püha sulane,
Andres, armas käskujalga,
Paavel, Looja palguline,
mine, too suga meresta,
täielauda lainetesta!”

Ei mend Pieter poisikene,
Andres armas käskujalga,
Paavel Looja palguline.

Läksin ise noorukeine,
noorukene nõdrukene,
läksin vöeni vedeje,
kaelani kalakuduje.

Mis see elkas elmideie,
mis see puutus põlvideie?
Kulda elkas elmideie,
mõõka puutus põlvedeie.
Võtsin mõõga põlvista,
kulda elki elmistanne.
Vein mina mõega mõisaaie,
panin sakste laua pääle.
Sääl need saksad katselesid,
isandad imetellesid,
prouad pooli naeraleisid:
„Kust see mõõka siia toodud,
kust see mõõka siia saadud?”
See mõõka sõasta toodud,
sõameeste sõrmeluista,
vainumeeste varvasluista.

Laulnud Leenu Pakas (59 a) (EÜS II 755 (132) ja EÜS II 668/70 (166) < Jõhvi khk, Kurtna v, Edivere k, Raudi t – P. Penna ja K. Luud, 1905)

Read more... 0 comments

2. OH PEETER, PÜHA SULANE (Lüg) (v 644)

Mõõk merest

Lüganuse

  028_juuli_harjaots__EYS_XII_1406_16_2rida_

OH PEETER, PÜHA SULANE,
Paavel, Luoja palgaline,
mene, tuo tuo suga merestä,
mere aga laaga laaneesta!
Ei läinud Peeter, ei läinud Paavel.
Läksin ise illokene,
müöda tiedä tillukene,
müödä maad madalukene,
läksin süllani sügävä,
kanlani kala kuduja.
Mis minu põlvi puutuneksi,
elisteli elmijeni,
rabas randa rindajeni?
Mõõka puutus põlvejeni,
elisteli elmijeni,
rabas rauda rindajeni.
Võtan mõõka süülijeni,
vien mõõka mõisaaije
isändä tua edeje,
kuninga kõa lävele.
Mõisa rahvas mõttelevad,
kõik nie saksa katselevad,
härrad risti eitelevad,
prouad põlvili paluvad:
“Kust sie mõõka siia saanud?”
Mina kuulin, kostin vastu:
“Sie mõõka merestä tuodu,
mere liivasta lihitud,
mere viesta vieretettu,
mere kaldast kaivatettu.”
Tekst: Veske kad. 63 (33) < Lüganuse khk, Püssi v, Kestla k – M. Veske (1875) (K. Krohni ärakiri 1883), viis: EYS_XII_1406_16_

Tagged in: lüganuse_ Read more... 0 comments

2. LÄKSIN VENDA KATSELEMA (Jh) (V_Myt_1)

Harja otsimine. Mõõk merest
Jõhvi

x
LÄKSIN VENDA KATSELEMA,
kas on venda karjapoissi,
või on venda obuse-poissi.

Vend nägi minu tulemaie,
ajas karja kaldaaie,
akkas pääda arjamaie,
kuldane suga piussa,
õbedane täie lauda.

Suga suisasti mereje
täie lauda laaneeie (1).
Mina Peetri palveelle:
„Pai Peeter, püha sulane,
Paavel, Luoja palguline,
mine, tuo suga meresta,
täielauda laine´esta!”

Peeter ei võttand palvet kuulda.
Mina ise pisikene,
pisikene, pienikene,
noorukene, nõtrukene,
läksin süülini sügava,
elmeni Emajõgene,
kaulani kala-kuduja.

Mida puutus põlvijeni,
elisteli elmijeni,
kelisteli kiedejeni?
Mõõka puutus põlvijeni,
elisteli elmijeni,
kelisteli kiedejeni.

Võtin mõõga sülijeni,
sülijeni, selgajeni,
kandsin käe-varreleni.

Vein mina mõõga mõisaaie,
ülemeie ooneeie,
ärrad risti eitelesid
kuningad nied kummardasid.
prouad põlvili palusid:
„Kust sie mõõk on väl´l´ä tulnud?”

Sõast sie mõõk on väl´l´ä tulnud,
sõamieste sõrmeluista,
väemieste varbaluista,
katkumieste kaelaluista.
Nõnda on sõas päeluida,
kui on soos mättaaida,
nõnda on sõas käeluida,
kui on aias teibaaida,
nõnda on sõas sõrmeluida,
kui on aias pisteeida,
nõnda on sõas sääreluida,
kui on aias rõikaaida.

1 laineeie

H II 1, 209/10 (312) < Jõhvi khk., Kohtla k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisu Wihmann, 47 a. (1888)

Read more... 0 comments

3. OI MINO VEIKE VENNAKENE (Jh) (V-Myt_2)

Suga merde. Mõõk merest
Jõhvi

x
OI MINO VEIKE VENNAKENE,
kui kuuled pühad tulema,
Jaanipääv jalul õlema,
Lihavõtted liugenemas –
Kuused tõin tua etteje,
kased kammeri lävele,
lepad lie lõukeella. –

Sääl suen sulaste piada,
kasin karjalaste piada,
arin piada armutumil.
Suga sulbasti mereje,
õbedaine õlje lauda!
Mina Piedri palveella:
„Oi Pieder, pühä sulane,
Andres, armas käskojalga!
Mene tuo suga meresta,
õbedane õlje lauda!”

Ei mend Pieder, püha sulane,
Andres, armas käskojälga!

Läksin(e) ise nuorukene,
nuorukene, nõdrukene,
läksin vüeni vedeje,
elmini Emajõgeje,
kaulani kalakuduje!

Mis sie puutus põlvideie?
Mõek sie puutus põlvideie,
kulda elkis elmideie.

Võtin mõõga põlvestanna,
kulda elki elmidesta,
vein mina mõõga mõisaaie,
panin sakste lauva pääle.
Sääl nied saksad katselesid,
errad imetelesid,
prouvad puoli naerastelid:
„Kust sie mõõk on siie tuodud,
siie tuodud, siie saadud?”

Sie mõõk on sõasta tuodud,
sõamieste sõrmeluista,
künnimieste küljeluista,
vainumieste varvasluista!
EÜS VI 1040/1 (201) < Jõhvi khk., Illuka v., Nõmme k. < A. Sildnik P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909)

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

4. MÄNGIjÄD MÄGEDA ETSID (Vai) (V_Vai_26)

Kolm õuna. Mõõk merest
Vaivara

x
MÄNGIjÄD MÄGEDA ETSID,
tantsijad tasasta maada,
üpimaada ümärgusta,
laulumaada latsergusta.

Mää löüsu männikusta,
maa tasane tammikusta,
üpimaa sain ümmärguse,
laulumaa sain latserguse.

Üksi oli õunapuu mäella,
üksi oksa õunapuussa,
üksi oli oksassa omena,
seegi mitmesugune –
kuu poolesta punane,
maa poolesta magusa,
ilma poolesta ilusa,
koidu poolesta kullakarva.

Läksin õuna vottamaie –
veeres se muna mereje,
ouna armas hallikaie.
Mina Peteri paluma:
„Oi Peter, pühä sulane,
Pavel, Looja palkoline,
mene too muna meresta,
ouna armas hallikasta!”

Ei votand Peter kuulakseni,
Eigä Pavel luulakseni:
Peter itki uuta kuube,
Pavel karratu kasuka,
Andrus halli kuubeta.

Kust mee votan uvve kuvve,
ehk siis karratu kasuka,
Andrus armu halli kuube?

Kas soen suelta (1) villa,
vai karsin karulta karva,
vai toon ilvekselt ilusa? –
Susi suuri, pää jämeda,
karu korge karvaltanna.

Läksin ise noorutanna,
noorutanna, notrutanna,
läksin vööni vedeje,
kaulani kala kuduje,
sääred särje soomussie,
elmini Emä mereje.

Mii mul putus puusaeni,
mii siis elmie elasti?
Meeka puutus puusaeni,
hobe elko elmieni.
Vottin meeka puusastani,
hobe elko elmistani,
siis vein moeka mõisajeni,
panin saksa laua pääle,
suure saksade salie,
herra ehte hooneeie,
proua kalli kammarie,
isanda ilu tubaje.

Sääl need saksad katselivad,
herrad risti heitilivad,
Tartu herrad tapelivad,
Riia herrad riitelivad:
„Kust se meeka sie toodu,
sie toodu sie saadu,
sie pandu seisamaie,
sie laia lavva pääle,
tuhvel jalgate tubaje,
suure saksa saaliteie?”

Mina moistin, kostin vasta:
„Se meeka meresta toodu,
meremeeste meeleluista,
kalameeste kaulaluista,
sõjameeste sormeluista,
voimo meeste varbaluista. –
Ihumata votab henge,
leikamata leikab kaula!”

1 susi=hunt

H III 1, 73/6 (1) < Vaivara khk. – Marie Treuberg (1888).

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

6. MÕÕK MEREST (Lüg) (viis 501)

Saan. Mõõk merest

Lüganuse

  028_jaanikene_

JAANIKENE, KAANIKENE,
tee mul saksa saanikene,
kalaluine karbikene,
minu meel teeb teele minna –
ma lään venda vaatamaie:
kas on venda karjapoissi,
või on orus ooste poissi.

Vend nägi minu tulemaie,
ajas karja kaldaaie,
akkas peada arjumaie,
suga kuldane käessa,
hõbedane täielauda.
Suga suistati mereje,
täielauda laaneeie.
Mis minu mehe nõusta?
Läksin Peetri palveelle:
„Oi, Peeter, püha sulane,
Paavel, toonipalguline,
mine tuo suga meresta,
täielauda laaneesta!”
Peeter ei võtand palveid kuulda.
Läksin süülini sügava,
elmini Emavedeje,
kaulani kala kuduje.
Mis mul puutus põlvedeni,
elasteli elmieni
kõlisteli keedieni?
Mõõka puutus põlvedeni,
elasteli elmieni,
kõlisteli keedieni

Vein mina mõõka mõisaeni,
erra ette laua peale.
Errad risti eitelesid,
kuningad need kumardasid,
prouad põlvili palusid:
„Kust sie mõõka välja tulnud?”
„Sie mõõka on soosta tulnud,
sõameeste sõrmeluista,
kilbimeeste kaulaluista,
vainumeeste varbaluista.
Nenda on sõassa sõrmeluida,
kui on maale vitsaaida,
nenda on sõassa sääreluida,
kui on maalla teibaida,
nenda on sõassa reieluida,
kui on maassa roikaida.

Minu ella veljedani,
Ära sa sõida sõa eessa,
Ära sõida sõa tagana,
Sõida sõa keskeella,
Ligi lipukandijada.”
(Liitub venna sõjalooga. „On just sõna sõnalt juba tutvade sõja lauludega üks.”)
Tekst: H II 3, 601 (138) < Lüganuse khk, Lüganuse k – H. Prants < Varese Maarja (1890), viis: RKM Mgn II 743 d

Tagged in: lüganuse_ Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

_L o o m i n e_(vt ka kiigelaule/_

Read more... 0 comments

1. LENDAELI LINNUKENE (Jh) (V-Myt_3)

Loomine
Jõhvi

x
LENDAELI LINNUKENE,
lendaeli, liugeeli,
lendas üle ilma kõige,
üle ilmatse keriku,
üle ilma, suure järve.
Otsis maada munetessanna,
aset autellessanna,
pesa poigi tehessanna.

Lendas meie kopelie,
leidas põõsamaa (?) sinise –
põlgas põõsa linnukene:
„Ei või muni muneda,
ega poigi audusseni!”

Lendaeli linnukene,
lendaeli, liugeeli,
lendas üle ilma kõige,
üle ilmatse keriku,
üle ilma, suure järve.
Otsis maada munetessanna,
aset autellessanna,
pesa poigi tehessanna.

Lendas meie kopelie,
leidas põõsamaa (?) punase –
põlgas põõsa linnukene:
„Ei või muni muneda,
ega poigi audusseni!”

Lendaeli linnukene,
lendaeli, liugeeli,
lendas üle ilma kõige,
üle ilmatse keriku,
üle ilma, suure järve.
Otsis maada munetessanna,
aset autellessanna,
pesa poigi tehessanna.

Lendas meie kopelie,
leidas põõsa kullakarva –
võttas põõsa omaksi:
„Siia võib munad muneda,
siia võib pojad aududa!”

H II 1, 406/7 (565) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t. < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrow O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a. (1888

Tagged in: jõhvi_ Read more... 0 comments

2. KES NIED SELLE KIIGU TEINED?

Loomine. Kiigelaul

Lüganuse

  28_loomine__lyg_EYS_VI_879_35_viis_1_2r

KES NIED SELLE KIIGU TEINED?
Teopoisid kiige teinud,
abivaimud raiund aisad,
teinud kiige kitsaaksi,
kiige lauvad laiemaksi –
alt ei piast ani ujuma,
pialt ei pääsuke pugema,
siest ei siidilinnukene,
vahelt ei rootsi värvälane.

Tuli metsast suuri lindu,
puges alta, puges pialta,
puges kiige keskeelta.
Akkas ta pesa tegema
rigudesta, ragudesta,
pilliroo pindudesta.

Sai ta pesa valmieksi –
akkas mune munema,
sai ta munad munenud –
akkas puegi auduma,
sai ta pojad audunud –
akkas puegi pilduma:
ühe pani Kuuks taevaasse,
teise Päevaks piale ilma,
kolmanda põllule kiviksi.
Tekst: EÜS VI 1152/3 (39) < Väike-Saka k – A. Sildnik < Ann Siitas (1908, viis: EÜS VI 879 (35) < Väike-Saka k – P. Penna < Ann Siitas (1908)

Tagged in: lüganuse Read more... 0 comments

2. PÜHÄ PÜRJE LINNUKENE (Vai 97)

Loomine. Meie ja teie küla poisid
Vaivara

x
PÜHÄ PÜRJE LINNUKENE,
püha pürje, sine särge,
lenda-eli linnukene,
lenda-eli, liuge-eli.

Lendab meie koppelie,
otsis maad munedessa,
aset poigi aududessa.

Leidas pesa kulla-karva:
„Sie pean pesa tegema,
sie pean munad munema,
sie pojad audumaie!”

Audus kuu, audus kaksi,
kolmandagi poolelista,
neljandagi natukesta.

Akkas alla vahtimaie:
joo pojad veri sulessa!

Akkas poigia jagama:
üks sai ülgesta mereje,
tõine luigest taivaaie,
kolmas sai Jumala kukkest.

Hüüdas ülgea meresta,
laulas luige taivaasta,
kaarutas Jumala kukke:
„Väljä, väljä, noored mehed,
väljä kaupa ostamaie,
tütriku keriku pärga,
naiste põlle narmasida!”

Vot kus poisid, Kurtna poisid,
need on valla valite poisid,
ülgäl sööväd, ülgal joovad,
ülgäl ostavad olutta,
margul maksavad rahada,
polgul pooli koppikuida.

Kui näväd keriku lähväd,
hobo on alla kui se ahjo,
ise päälla kui se päive,
kübär kui keriku kella,
vöö kui linna lippu linti.

Vot need raiped Ratva poisid,
ilged Illuka poisid,
kui näväd keriku lähvad,
hobo on alla hallitanud,
ise päälle päivitanud,
kübär on kivista tehtud,
vöö kuuse kooredesta,
saapad on jalas savesta.

H II 7, 47/9 (7) < Vaivara khk. – M. Treuberg (1890)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

__S a l m e__l a u l__

Read more... 0 comments

1. KUI SALME SALUSSA KASVIS (Lüg)

Salme laul
Lüganuse

1_1044b_1r_
KUI SALME SALUSSA KASVIS,
imme iiessa ülene,
tulid salmel kõsjalased:
Tuli kuu, tuli päiva,
tuli tähti poisikene.
Salme varsti vastatelle:
“Ei mina kuule tule –
kuul on kuusi ammetida,
vahest kaob, vahest kasvab,
vahest kaob kannikalle,
vahest kasvab kakudelle,
vahest kuu varane tõiseb,
vahest tõiseb valgeella,
mõne kõrra koidikulla.”

Tuli tähti poisikene,
tähti vastu võetie.

“Vii talli tähe obune,
Tähe lauku laterie.
Ise tähti, käi tubaje,
ette suure söömalaua,
taha suure juomalaua,
taha selle tahutud seina.
Söö tähte, juo tähte,
ela tähte ilusaste!”

Tähte sõi, tähte jõi,
tähte mõõkada käristi,
kulda elkuda elisti.
“Tuo aga mu oma tubaje,
Saage Salme põrmandulle!”

Salme üüdis salmikusta,
üle õvve ooneesta:
“Peiukene, poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aiga ehtidessa!
Enam aiga kasvadessa,
kui lähab aiga ehtidessa:
pea on pooleli suetud,
sugemata tõine pooli,
vöö on pooleli vööle,
vöögimata tõine pooli,
käsi tõine kindaassa,
tõine ilma kindaata,
jalg on tõine saapaassa,
tõine ilma saapaata.”

H II 1, 369/70 (526) < Jõhvi khk., Ädise v., Vasavere k. < Lüganuse khk., Aa m. – M. Ostrow & O. Kallas < Leen Pors, 55 a. (1888) & EÜS XII 1407 (26) Maidla v, Tarumaa k – Oskar Köster < Katri Sirts, 1915.

Tagged in: lüganuse Read more... 0 comments

2. PALJO ILMALIST IMETA (Lüg)

Salme laul

Lüganuse

31_paljo_ilmalist_1r_

PALJO ILMALIST IMETA,
ilmalist imeteguda,
kui Salme salussa kasvi,
imme iessa üleni:
kasvi vüöta, kasvi tüöta,
sie kasvi kahe käsita,
ilma piimata ülenes,
tõussi tuoja kummelita.
Seda toiti mahlakaske,
marjapõõsad elatid,

Sai sie Salme kasvanessa,
sai imme üleneesta.
Tulid Salme kosjalased:
tuli Kuu, tuli Päiva,
tuli Kuu sulasilla,
Päiva paljo poigilessa.

„Ei mina tule kulles Kuule,
Pärg en Päävale tõota.
Kuul on kuusi ammetita:
vahest kaob, vahest kasvab,
vahest kaob kannikalle,
vahest kasvab katkudella,
vahest kuu varagi tõuseb,
vahest tõuseb valgeella,
vahest enne valgedetta.

Päiv on pahaammetine:
kui on ele einaaega,
siis ta vihmada viristab,
kui on kaunis kaurakülvi,
siis ta põudada põrutab.”

Tuli tähte poisikene,
Tähte vasta võetie,
järgi alla annetie.
Talli vieti Tähe obune,
Tähe lauku latterie.
„Ise Tähti käi tubaje,
Ette suure süömalaua,
Taha suuri juomalaua,
Alla akuni ilusa.”

Toob pengi pihlakase.
„Süü Tähti, juo Tähti,
Ela Tähti ilusesta!”
Tähti sõi, Tähti jõi,
Tähti eli ilusesta,
Tähti mõõkada täristi,
kulda elkuda elisti.
„Tuoge mu omane tubaje,
saatke Salme põrandalle!”

Salme üisi saunikusta:
„Peiukene, poisikene,
andsid aiga kasvatessa,
anna aiga ehtidessa,
pea on pooleli soetud,
sugemata teine poole.
Jookse eite, jõua eite,
käi, eite, kärmeesta
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu udune särki,
pääle sie ihu ilusa,
tuo minu suureni sõrike,
pääle senna udutse särki.
Jookse, eite, jõua, eite,
käi, eite, kärmeesta,
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu kroogitud käiksed,
pääle piha peenikesed,
tuo minu põlle poomi kirja,
tuo minu kallis kaularätti.
Jookse, eite, jõua, eite,
käi, eite, kärmeesta,
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu kuube, tuo kasuka,
tuo minu vaalitud palakas,
tuo minu tekki tressiline,
siis saab saja soitemaie,
isamees ies ajamaie.”
Tekst: H II 3, 646/7 (259) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890), viis: EÜS XII 1406 (12)

Tagged in: lüganuse_ Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

2. KUKUS KOLMIDA KÄGUDA (Jh) (V J_1)

Kolm kägu. Salme laul
Jõhvi

x
KUKUS KOLMIDA KÄGUDA,
üks kukus: oole, oole!
Teine kukus: leina, leina!
Kolmas kukus kulla kieli.
Mis sie kukus: oole, oole,
sene oolele ulatin;
mis sie kukus: leina, leina,
sene leinale lehitin,
mis sie kukus kulla kieli,
sene pistin põvveeie,
vaivatin vöö vahele,
säädsin särgi rüppeeie,
vein kodu ema kädeje.
Ema vakkaje vajutin,
alle kaane kinnitenid,

Kasvas kuu, kasvas kaksi,
kolmatagi pooleliste,
natukene neljatagi,
sealt sai Salme neitsikene.

Tulid Salmel kõsilased:
üks tuli kuu, tõine päiva,
kolmas tähte poisikene.

Ei kulles kuule mennud,
pärg ei päivale lubanud –
kuul onvad kuued kombed,
kuued kombed viied viisid:
vahest kuu varagi tõiseb,
vahest tõiseb valgeella,
kõrra tõiseb kõidikulla,
kõrra kõidiku iella.
Päiv tieb paljuda pahada:
õdrad põllule põletab,
kaurad põllule kaotab,
linad liidab liivakuie.

Tähte tarka poisikene,
tähte tarka, maa-kavala,
tähte targasti kõneles:
„Ehi neidu, jõva neidu,
saa, Salme, valmiesta!
Ehi meie mieste kaasa,
saa meie saaje kaasa,
valmista vanemi kaasa!”

Salme saunasta kõneli,
üle õvve ooneesta:
„Tähte tarka poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aega ehtidessa –
en enam aeg läha ehtidessa,
kui läks kallis kasvadessa;
jalg on kulles kingaasse,
tõine ilma kingaata,
käsi kulles kindaasse,
tõine ilma kindaata.”

Salme saunasta kõneli,
üle õvve ooneesta:
„Jookse eite, jõvva eite,
tuo minu udune särki,
üle piha pienikene,
tuo mull üle ümberikku!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo mull kroogitu käikse!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo kuube kulda toime!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo mull kasuk karda-rihma!”

Jooksis eite, jõudas eite,
siis sai Salme valmiesta.

Siis sai saaja sõitamaie,
öö valulla, kuu valulla,
vaski val´l´aste valulla.
Tuld lõivad obuse turjad,
sädemed lõid sälu sääred,
kibemed lõid kimli küljed.

H II 1, 433/5 (598) < Jõhvi khk., Kurtna v., Aidu t. – M. Ostrow & O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a. (1888)

Read more... 0 comments

3. OLI ENNE NOORI NAINE (Vai) (V_Vai 34)

Salme laul
Vaivara

x
OLI ENNE NOORI NAINE,
läksi karja saatamaie,
leisi kana karja teelta,
viis se kana koduje.

Kanast kasvis inime,
sula Salme neitsikene.
Siis sell tulid kolmed kosjad:
üks oli kuu, teine pääva,
kolmas tähti poisikene.

Tuli kuu, poisikene,
vijelkümnel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.

Salme hüüsi aidastanna,
üle hoovi ovvessa:
„Ei mina kuule lähegi –
kuul on kolme viisisida:
vahest kuu varagi tõuseb,
korra koidiku eessa,
korra pääva tõusenkulla,
korra pääva veerenkulla!”

Tuli päeva-poisikene,
vijelkümnel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.

Salme hüüsi aidastanna,
üle hoovi ovvessa:
„Ei mina päävale lähegi –
pääval palju viisisida:
palavaste paistab pääva,
heledasti heidab ilma.
Kui on hele heina-aega,
siis ta vihmada vihastab,
kui on kallis kaera-külvi,
siis ta põudada häratab,
odrad põllule hävitab,
kaerad külvije kautab,
linad lihtis liivakuie,
herneed vao vahele,
tatarad toa tahaje,
läätsed kääris kändueie.”

Tuli tähti poisikene,
vielkümmenel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.
Salme hüüsi aidastanna,
kõneles kivi-kojasta:
„Talli viige tähe hobone,
tähe lauku laterie,
kulda täkko koppelie!
Andke ette heinasiida,
kandke ette kaerasida,
peitke peenije linnuje,
katke laia kanga alla,
silmad siidije magama,
kapjad kauruje labama!

Ise tähti istutage,
este need road rohised,
pääle pipparad paremad!”

Söö tähte, joo tähte,
ela, tähte, rõõmuga!

Tähte mõekada teristab,
kulda elkada helistab,
ei taha süia ei taha juua:
„Tooge mo oma tubaje,
saatke Salme põrmandalle!”

Salme hüüsi aidastanna,
kõneles kivi kojasta:
„Peiukene, poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aega ehtidassa.
Kaua ehib see isata,
kaua ehib see emata,
kaua vaene valmisteleb –
küla eided ehitavad,
vanad naised valmistavad,
küla annab külma nõu,
rahvas raudase südame!”

H III 1, 13/6 (6) < Vaivara khk., Väike-Soldina v. – Helene Kasikow (1888)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

4. KUI SALME SALUSSA KASVI (Lüg)

     Salme laul

Lüganuse

           juuni_1_536_1r_ KUI SALME SALUSSA KASVI,
imme iiessa üleni!
Salmel tulid kolmed kosjalased:
tuli Kuu kuuvel ratsul,
Päivikene viiel ratsul.
Ei mina Kuule mennud,
Pärg ei Päivile lubanud –
Kuul paljo kombeeida:
vahel kasvab, vahel kaheneb,
vahel kasvab kakkulegi,
vahel kasvab kannikalle,
pereleivä suurusesta.

Ei mina Päivile mennud –
Päiv’ on paha-ammetine:
kui on ele einä-aiga,
siis ta vihmada viristab,
kui on kallis kaera-külvi,
siis ta põudada põristab,
linad jättäb liivakuije,
otrad põllule põletab,
kaerad külvije kaotab.

Tuli tähte poisikene.
Tähele ma täidin miele,
mursin miele mõõkudelle:
Tähel suure süömä-lauva,
Tähel suure juoma-lauva.

Tähte mõõkada täristi,
kulda-elkuda elisti:
„Tuoga mu oma tubaje,
Saaga Salme põrmandalle!”
Salme üüsi saunikesta:
„Peiukene, poisikene,
ansid aiga kasvadessa,
anna aiga ehtidessa –
vüö on puolele vüöitu,
puol on ilma vüödimatta,
jalg on tõine kengitunna,
tõine ilma kengimättä,
käsi tõine kinda’assa,
tõine ilma kinda’alta.”

„Juokse eite, jõuva eite,
Tuo minu udune särki
Pääle see ihu ilusa!
Juokse eite, jõuva eite,
too minu kirjavad käiksed,
tuo minu üle-ümberiku,
tuo vüö vavermu-kirja!
Juokse eite, jõuva eite,
tuo minu karratu kasuka,
tuo minu kuube kuldatoime!
Juokse eite, jõuva eite,
tuo minu põlle püörmi-kirja,
tuo minu tekki tikutettu,
üle kõrja kirjutettu!”

Sai Salme ehtinesta,
juo kippus küü obone,
vävi täkku väänsi päädä,
äiä sälgu eiti säärtä.

Neitsikene, nuorikene,
ke su tiellä tervisteli,
ke ansi arulla kättä?
Äärimised äijä põllud,
perimised peiu põllud,
küü põllud keskimised:
nie su tiellä tervistelid,
ansid arulla kättä.

Weske kad. 59/60 (1) < Lüganuse, Püssi v., Kestla k. – M. Weske (1875). (K. Krohni ärakiri 1883).

Tagged in: lüganuse_ Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

__K u l d n a i n e__

Read more... 0 comments

1. MEID OLI KOLMI VENNAKSEIDA (Lüg)

Kolm venda. Kuldnaine

         Lüganuse

1_483_1r_2r_teksti

MEID OLI KOLMI VENNAKSEIDA,
kui kolmi ua-ivada,
kaks oli kaura-seemekesta.
Üks läks heinasta jõgeje,
tõine pardista pajuje,
kolmas sepasta Viruje.

Mis läks heinasta jõgeje,
see sööneb jõe kalada,
jõe ausi augisida,
jõe laia latikuida.
Mis läks sepasta Viruje,
see teeb rahva rattaaida,
kihelkonda kerveeida.
Jätse kisud kerve sisse,
raod (1) rataste vahele.

Mina seppa sõimamaie.
(Süsidsed on sepa lapsed,
Sepa naine lõõtsanahka.)
Seppa süttis ja vihastas,
pistis pihid põesaaie,
aamerid ane-pajuje.

Akkas ümber arvamaie;
võttis pihid põesaasta,
aamerid ane pajusta,
tagus kuldasta emanda,
õbedase neitsikese.

Läksin siis kullaga magama,
õbedaga voodieie.
Ei see kuldane kõnelnud,
õbedane ei teinud äelta.

1 pragu

H II 1, 586/7 (764) < Lüganuse khk., Saka k. – M. Ostrow & O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a (1888) & EÜS XII 1406 (13)  Saka k – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Ann Nimvalts, 1915.

Tagged in: lüganuse_ Read more... 0 comments

2. OLI MULLA KOLME VELJÄ (Vai) (V_Vai 37)

Viru sepp. Kuldnaine
Vaivara

x
OLI MULLA KOLME VELJÄ,
kolme kui uva-ivada
kaksi kaura seemeneda,
üheksa nisu hüvädä.

Üks oli palkina pajossa,
toine oli roogona meressa,
kolmas seppanna Virussa.

Mii oli palkina pajossa,
see sõi putkija pajosta,
vesi naatija veesta,
see oli putkista punane,
vesi naatista vereva.

Mii oli roogonna meressa,
see sõi mere kaloja,
alta laine ahvenida,
päälta laine lattikuida,
see oli kalost kavala,
ahvenista aina tarka,
lattikusta aina laia.

Mii oli seppanna Virussa,
see tegi valla valjaaida,
kihelkonna kirveeida,
nurme neidise nugija,
vahed jätti vailjasteie,
kisud jätti kirvesteie,
nurgad neidise nugie.

Siis sedä seppä soimatie,
soimatie, laimatie:
„Oi sinä seppä, leppä-käppä,
vahed jättid valjastie,
kisud jättid kirvestie,
nurgad neidise nugie!”

Seppä suutus (süttis) ja vihastus,
siis läks valla vainijule,
vottas kulla kukkarusta,
hobe marja massinasta,
siis tegi kuldase emändä,
hobedase toise poole.

Siis vai valla vainijule,
kihelknna keskeelle:
„Vaataga, külä vanemad –
mis on vaimulda vajaka?”
Vastasid külä vanemad:
„Viiet on vaimulda vajaka:
keelt suhuje, meelt pähäje,
sisseje südamekest,
südämellä hengekesta,
hengele elo-aseta!”

H III 1, 65/6 (3) < Vaivara khk., Väike-Soldina v. – Helene Kasikow (1888)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

3. KÜLL MINA OSTAKS UUE KUUE (Vai) (V_Vai 40)

Kuldnaine. (Võtaks naise…)
Vaivara

x
Võtaks – kardan

KÜLL MINA OSTAKS UUE KUUE –
kardan karva veeremaje,
paneks vööle pika mõega –
kardan kanda puutumaje,
küll mina võtaks noore naise –
kardan noore nutamaje,
ilusa igatsema,
kätki tupa toodemaje,
vibu parde painemaje.
Küll siis võtaks pikka naise –
Pikk läheb pingile magamaje,
Küll siis võttaks suure naise –
Suur läheb sooje ulkumaje.
Oh kui saaksin saksa naise –
Ära mina andaks härja paari!

Mõtlin kulla kaunistama,
haksin kulda kogumaje,
läksin kulaga magamaje:
mida külge oli kulla poole,
see külge oli külma poole.
Pöörsin külle – leitsin külma,
pöörsin selja – leitsin seina!
külmetand olid külle lauad,
härmetand olid hääre lauad.

H II 37, 94/6 (2) < Vaivara khk. – Hermann Hendel (1892)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

4. OLI MULLE KOLMI VELJÄ (Vai) (V-Vai 56)

Viru sepp. Kuldnaine
Vaivara

x
OLI MULLE KOLMI VELJÄ,
kolmi kui uva-üvädä (ivada),
kaksa kaura-siemenidä.
Üksi oli putkina pajussa,
toine ruogona meresse,
kolmas sepänä virussa.

Mis oli putkina pajussa,
sie sõi putkija pajussa,
vesi naatija viessä;
sie oli putkista punane,
vesi naatista verevä.

Mis oli ruogona meressä,
sie süöva mere kalassa,
alta laine ahvenie,
päältä laine latikuida.

Mis oli sepänä Virussa,
sie tegi valla valjaida,
kihelkonna kirveida,
nurme neiduse nugie.

Vahet jätäs valjaeije,
kisud jätäs kirveije,
nurgad neidise nugaje.
Sepä pulma kutsutie,
vaderista veideeie.
Sepa pulmas soimatie:
„Sa olid seppä ilmatarka,
tagoja Jumalgi tarka.
Vahet jätsid valjaeie,
kisud jätsid kirveeie,
nurgad neidise nugaje!”

Sepä suutus (süttis) ja vihastas,
tuli pulmasta kodoje,
vaderista voidusta.
Tegi kullasta emändä,
obedaste toise puole.
Mis on vaimule vajaka?
Kielt suhuje, mielt pähäje,
südänt rinduje vajaja,
südämele hengusta,
engele elo aseta.

H II 1, 71/2 (85) < Vaivara – M. Ostrov ja O. Kallas (1888).

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

5. MULL ÕLI KOLMI VENNAKESTA (Lüg) (viis 244)

Viru sepp. Sepa lapsed. Kuldnaine

Lüganuse

  00_a_sepp_1rr_.

MULL ÕLI KOLMI VENNAKESTA,
kui kolmi oa ivada,
kaksi kaura seeme´eida.
Üks läks aiasta jõele,
tõine palgista pajoje,
kolmas sepästä Viruje.
Mi läks aiasta jõgeje,
see sööneb jõe kaluja,
sügavava ahvenida,
jõe laiju lattekida.
Mi läks palgista pajoje,
see teeb tuulele tubada,
paha ilmale pajada,
kuhu tuuled tuubitasse,
pahad ilmad paagitasse,
saod suured saadetasse.
Mi läks sepästa Viruje,
see teeb valla valjaaida,
kihelkonna kirveeida,
nurme neidude nugija.

Jät’s aga vahed valjaaie,
jät see kisud kirveeie,
nurgad neidude nugije –
siis see sepä sõimatie,
sepä naine nauretie,
sepä lapsed laidetie:
„Ise seppä ilmimusta,
sepä naine seinamusta,
süsimustad sepälapsed
tahmatsed taguja lapsed.”
Siis seppä suitus ja vihastus,
viskas pihid põõsaaie,
aamrid aija teibaaie,
alasi ane pajoje,
tangid tahmaje vajuti,
lõõtsa leedeje lahuti.
Läks õele võõrasi
õe koera augasteli,
õde uksest katsasteli,
ise ütleb lapsilasi:
“Ärge üüdaga onosta!
ei mina võta vennastagi.
Puud kuluvad, vennakeine,
puud kuluvad raijudessa,
maad kuluvad kündadessa,
sina naiseta vananed,
emändata annad enge,
kooled ilma kösjematta.”

Sepa suitus ja vihastus,
võttas pihid põõsaasta,
aamrid aija teibaasta,
alasi ane pajosta,
lõõtsa leesta lahuti,
tangid tahmasta aluti.
Tagus kullasta emändä,
õbedasta naise noore.
Eitas kullaga magama,
õbedaga engamaie;
Mi õli külge kulla poole,
see õli külge, külmä külge,
mi õli külge vaiba poole,
see õli külge, sooja külge.
Tuiseb ommiku ülesse,
Võtab siis vaimo süüliasa,
Süüliasa, selgiasa,
Veeb see vaimo vainijuile.
„Mida vaimole vajaga?”
„Keelta suhu, meelta pähe,
sisse soojanda südanda,
südamelle engekesta.”
Tekst: H III 1, 707/11 (6) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1889),viis EYS_XII_
1406_17_

Tagged in: lüganuse_ Read more... 0 comments

__M e r e__p ü h k i m i n e__

Read more... 0 comments

1. ÜKS OLI NEIDU ÜKSILASTA (Vai) (V_Vai_25)

Mere pühkimine
Vaivara

x
Laevad

ÜKS OLI NEIDU ÜKSILASTA,
toine neidu toisilasta,
kolmas oli kõrk külästa,
neljas neidu nerme päälta,
viis oli viiviku sulane,
kuues se kubu emända,
seitsemas sepä emända,
kaheksas karile vaimu,
üheksas üle kalade,
küla neidu kümmenesta.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi üksi laivukene.
Mida toisi laivukene?
Mehi ja meevahuja,
kübarpäida korgeeida.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi tõine laivukene.
Mida toisi laivukene?
Naisi ja linalagija.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi kolmas laivukene.
Mida toisi laivukene?
Tousi nooria mehia,
ubasuida uhkeeida.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi neljas laivukene.
Mida toisi laivukene?
Tüttarida pärgapäida.

(jne – edasi võib ise improviseerida)

H III 1, 77/9 (2) < Vaivara khk. – Marie Treuberg (1888)

Tagged in: vaivara_ Read more... 0 comments

.

Read more... 0 comments

__K a n n e l__

Read more... 0 comments

1. EIVAD TEÄ MEIE NAISED (Lüg) (viis 834)

Laevasõit. Kalaluust kannel

Lüganuse

  00_a_Kannel_1rr_.

EIVAD TEÄ MEIE NAISED,
mida tegid meie mehed
Viru kuuskede vilussa,
Arju tammede tagana.
Vened säälla vessetije,
laiva kaata kaabitije.
Viis õli meesta vestamassa,
kuus õli kumma külle päälla,
seitse vene servä päälla,
kaheksa kabude päälla,
kümme kumma küllje päälla.

Sai see vene vestetusta,
kaabitust sai laiva kaasi,
tõugeti vene vesile,
laiva kaasi lainedeie.
Otsitije sõudajuida,
sõudajuida, jõudajuida,
kahe aeru kandajuida.
Pandi vanad sõudemaie,
noored päälta vahtimaie.
Vanad sõusid, pääd vabisid,
kõik ne’ lõvaluud lõdisid.
Pandi noored sõudemaie,
vanad päälta vahtimaie.
Noored sõusid, noored jõusid,
noored sõusid, aerud nõtked,
vingid vitsased nidemed,
naurid nahka õmbelused.

Mida merest toodanesi?
toodi see sileda siiga,
toodi see aleda augi,
lõiguti lõhe punane.
Mida neista tehtanesi
sija suure seljaluusta –
avvi suure amba-asta –
lõhe laija lõvvaluusta?
Säält sai pilli veljajani,
kannel kanakeiseleni.

Ei saand pillida ajama.
ei saand vijul veeremaie,
ei saand kannel kaikumaie.
Peksid mehed, peksid naised,
peksid pijad, peksid poisid.
Mull õli üksi ainik venda,
seegi piimilla peetu,
seegi võilla võõrudetu,
kanamunil kasvadetu,
sia lihal leppidetu.
See võtt peksä peigalalla,
lei sõrme nimetumalla –
siis sai pillida ajama
siis sai vijul veeremaie,
siis sai kannel kaikumaie.
Ninda üüsi velja pilli,
kui see nuttas nurmeneida
isa eesta menesassa,
menässä mehe kodoje.
Tekst: H III 1, 729/32 (7) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1890), viis: EYS_XII_1407_19

Tagged in: lüganuse_ Read more... 0 comments

.x

Read more... 0 comments