9. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE

Lõpe, põld

Otepää

x

LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, lõpele, lõpele,
kui sa ei lõpe, siia jätan, lõpele, lõpele -
sirgu süüa, nirgi neelda, lõpele, lõpele!
Lõpe, lõpe, põllukene, lõpele, lõpele!
Mis ma rutta, mis ma rühja, lõpele, lõpele -
ei ole oma isa nurme, lõpele, lõpele,
ei ole velle vilja välja, lõpele, lõpele.

Nii (need) om suure Tooni nurme, lõpele, lõpele,
Tooni nurme tulle pantu, lõpele, lõpele,
uibu pääle istetedu, lõpele, lõpele,
kase pääle kasvatedu, lõpele, lõpele.

Jälle laala tõisi päida, lõpele, lõpele,
korra teisite kõnele, lõpele, lõpele:
vellekene hellakene, lõpele, lõpele,
ära võtta leske naesta, lõpele, lõpele,
lesk om kuri lepitada, lõpele, lõpele,
mehe naene meelitada, lõpele, lõpele.

Viis: Anna Julie Kuuse (33 a) (EÜS V 152 (75) Otepää khk, Vastse-Otepää, Sopardi t. – A. Kiiss, 1908); teksti kirjutas üles A. Suurkask (H I 7, 348 (12) < Rõngu, 1896).

Tagged with:
Posted in Lõuna