__P u h j a_t e k s t i d__

/ – – – / Pulma pruugiks oli ka veel kaasitamine. Kui paariläinud meeldisid mõlema poole sugulasile, siis olid kaasitamise laulud kiidulaulud nende tegudest ja omadustest. Ei meeldinud aga üks pool teise poole sugulasile, siis toodi ta vead kõik ette kaasitamistega. Muud abinõu sugulasil polnud paariminejatele oma pahameelt näidata. Ühe kaasitamise laulu katkend:

Sellepta sa võtsid lapse,
tal ep ole isa…

E 71837/8 (13) < Puhja khk, Kavilda ja Konguta v < Anna Schütz.

EI MA SÖRGI SÖÖGI TÕTTU,
ei ma joose joogi tõttu,
ma tulli omma otsimaie,
nõrgakesta nõudemaie.
Ehk om selle söödetu,
ehk om selle joodetu,
mis ma ise eila söödi,
eila söödi, eila joodi,
toona elja joodutega.

ERA II 78, 246 (5) < Puhja khk, Ulila v, Kannu k – R. Viidebaum < Liiso Pehka (s. 1842) (Kopeeritud K. Soldani üleskirjutustest (1932. a) (1934).

KÜL MA LAULAKS KUI MIND LASTAKS.
oleks minu olemine,
teiseks minu tegemine,
ma teeks tua tuule peale,
elu ilma ääre peale,
maja marja vare peale,
paneks laulud laenetele,
anaks hääled õhgudele,
sõnad mula sõmerale.
Laanest leidsin laulud pikad,
hääled härja iketelt,
sõnad mula sõmeralt,
pidul laulan pikad laulud,
lombil loud kenamad,
kui mul luba antanesa,
õle kanul kõeritada.
Pulmas mul pikad loud,
seal on sõnad sendeneda,
viisi varmalt veeretada,
viis on vie häälega,
sõna lõped sõlmedega,
viis on toodud Venemaalt,
sõnad suadud Saksamaalt,
lugu lauldud Lustiveres,
kus need neiod on kenamad,
virgesed on viisakamad.
Pajosis on pardi parved,
Lustiveres luige linud,
Pajosist toodi pardike,
Lustiverese luigepesa.
Parti on kui paariks loodud,
luige pesa ehitajaks,
perenaene kiitis parti,
kihnu meesi kiitis luike.

E 18548 < Puhja khk, Palupõhja – Jüri Kuusmann (1895).

PETIS PEIU. PULMALAUL

PETIT PETIT NÄIJUKEISTA, kaske, kaske,
mes sul viga mulle tulla, kaske, kaske,
mul käip kari kammangulla, kaske, kaske,
obu ulgana jooseva, kaske, kaske,
sia sillana makava, kaske, kaske,
viis om vikat niitemännä, kaske, kaske,
kümme riha riibemännä, kaske, kaske,
kümme obest kündemännä, kaske, kaske,
ütessä äestämännä, kaske, kaske.
Näiju mõistis kostis vasta, kaske, kaske,
karu sul käivä kammangunna (1), kaske, kaske,
undi ulgana jooseva, kaske, kaske,
sivvu sillana makava, kaske, kaske,
kümme kurge kündemännä, kaske, kaske,
araka äestämännä, kaske, kaske,
varesse vagu vedämännä, kaske, kaske,
naene sul niites nipad (2) jalga, kaske, kaske,
obu kündis kühmu säl’gä, kaske, kaske,
iir ol’li pantu ikkeede, kaske, kaske,
roti roomade vahele, kaske, kaske.

1 kammangunna – ulgana

2 nipa jalg – likataja jalaga, lombak

EÜS VI, 822/24 (86) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Kadri Sütt, 75 a. (1909).

PEIU ÜTLEB:

MES SUL VIGA MULLE TULLA
mul om valge kasukas,
mul om sille siidi linti.
Näiju mõistis kostis vasta:
kui sul valge kasukas,
sis sul valusa rusika,
kui sul sille siidi linti,
sis sul sille silla malka.

Petit petit näijukeista:
mes sul viga mulle tulla,
ei mina sunni survemaie,
ei ka taha tahnimaie,
ma vii vil’lä veskiele,
maassa matti mölderile,
kaitsi matti kangurile,
ma ti sulle kolmi kängä -
üte luise tõise puise,
kolmanda kirivä känga.
puise ti sul puije tuvva,
luise ti sul lusti lüvvä,
kirivä keriku kängä.

Saije näiju saanunesse,
jäije näiju jäänunesse,
es ti ütte tsuua paari,
üle ütessä aasta,
teije üte tsuua paari,
tsuua and’sulase tettä,
palgalise paenutada.
karjalaits tei kabla pikä.
es vii kotti veskiele,
es massa matti mölderile,
sis tä pand’ mind survemaie.
– – – – – – – – – – – – -

EÜS VI, 824/6 (87) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Kadri Sütt, 75 a. (1909).

OL’LI MUL TÜTAR TÜS’SI PIKKU
veime vakk ol’li vassa pikku,
ta ol’li illus nigu eline,
läbi paistva nigu pärli,
kas’vi üles nigu kanep.
Panni täl pirdu purdeessi,
õlekõrsi kõnnikussi,
et ta es kasta kapukida,
es ti niiskes niidisukke.
Läits ta pettija penile,
ümbre ulkuja undile,
kellel es ole maja marja suurust,
kül’le aset kül’le suurust,
viidi kühmäku külässe,
tõrva tampija talusse.
Lina luist sääl leiväkese,
aganist sääl apu taar,
sitaga tsia söödävä,
äisäga (1) ärjä joodava.

1 äisk – ila

EÜS VI, 826/7 (88) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Kadri Sütt, 75 a. (1909).

TÜTRE POOLITSE LÄÄVÄ PEIGMEHE TALULE:

VAJA TÜTÄRT KAEMA MINNÄ,
ehk om tä selle söögiga,
ehk om tä selle joogiga,
mes ma esi eilä söödi,
mes ma esi eilä joodi,
ehk om pistet peldikude,
ehk om sõkut sõnnikude.

Peigmis vastab:

Meil om maja marja kirja,
meil om saina sarja kirja,
ei ole lätte läve alla,
ei ka allik ahju inna,
meil et saisva saani ruuna,
kasvava kari kirivä,
meil et kuke kulda joova,
kuke kulda kana karda,
ani allasta õbedat,
meil et tsia silku söövä,
ärjä aina eeringida,
mullika muud kalada.
Mes me talul tettänessi -
kuan meil kulda keedetässi,
õvven õpet õõrutasse,
taren tinna tambitasse,
vainul vaski valetasse,
meil om kullatu katusse,
õbedatse õvve aija,
vasitse värati varva.

EÜS VI 827/8 (89, 90) < Puhja khk, Kavilda v – Edg. Eisenschmidt < Kadri Sütt, 75 a. (1909).

Kaasitamine

KAVVA EHTE EMÄTÄ NÄIJU, kaske, kanike,
kavva valmist’ vaene latsi, kaske, kanike,
es ole emmä ehtemanna, kaske, kanike,
pärgä pähä panemanna, kaske, kanike,
emä vaht’ varemäella, kaske, kanike,
esä kaije kalmetinna, kaske, kanike,
kuidas tüttärt laidetie, kaske, kanike,
laidetie naidetie, kaske, kanike.

EÜS VI 776 (39) < Puhja khk, Konguta v – E. Eisenschmidt < Mari Jürgenson, 75 a. (1909).

AITÄH PERE ESÄLE,
aitäh pere emale,
hüva anni andemasta,
kikerpilli kinkimasta!
Siia ni sea sigigu,
siia see kari kasugu,
põhu täisi põrsaida,
lauda täisi lambaida,
katus täisi kanasida,
muru täisi munasida.
Aitäh pere esäle,
hüva anni andemasta,
kikerpilli kinkimasta!

EÜS V, 1221 (4) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann < Kadri Puur (sünd. Villemson) 80 a, (1908)

TANTSI, TANTSI TASA NÄIU,
näiul tibu tiiva alla,
häberikku hänna alla.
Kui see näiu lauda läits,
ärge võtike vihassi,
ei ka pange paljuesse.
Neiu kostab laua tagast:
oles kulpi, ma kusessi,
soola vakka soristi.
ma anna ämmal nuusutada,
annas äial aestada,
kas om pullide puserdu,
või om sõnnide sõtkutu,
või om härjade aetu.

EÜS V, 1221/2 (5) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann < Kadri Puur (sünd. Villemson), 80 a (1908)

JAANIKENE KENÄ POISS,
tun’sed võtta täme eide,
ara anna sulaste sundi,
näitsikide näugutede,
päiviliste pääle kävvä.
Mannikene ellä velle,
si ei ole suiknu suitsuaigu,
ei ka maganu maranu kuulla,
põdenu kõtta kõllekaulla.
Kui sul kurja kaasa põlve,
irmsamb sul elukõrda,
viska üits ütsi merele,
viska lastu laineide,
nii sis viivä vellile teedä,
andva sõna sõsaralle,
et sul kurja kaasapõlve,
irmsamb sul elukõrda.
Kaasikel oli karva pike,
läbi rii ripa-rapa.

ERA II 85, 234/5 (16) < Puhja khk – H. Tera < Kadri Helgilt (s. 1850) (1933).

Suur härg. Pulmalaul

Ära viidi seda lasta,
meie kallist kasu lasta,
uksed jäävad undamaie,
läve piidad leinamaie,
karja laudad karjumaie,
mustik lehmad müügimaie,
tähik lehmad tännitmaie.
Olge terve pere isa,
kes meil tappis selle ärja -
kümme küünart külled pikkad,
sada vaksa sarve vahed,
tuhat vaksa turju päälist.
Viige pääle mes tee viide,
meil jääb marid meil jääb maied,
meil jääb kadrid meil jääb kaied,
viige ära viina vaadid,
tõstke pääle tõrva tünnid.

H I 2, 508/9 (21) < Puhja khk, Suure-Konguta v – Jaan Loskit (1888)

AUGU AUGU ARMIKENE,
kisu kriimu littakene,
näiu varga külana,
kübara kümnela,
obusale üttesale,
sadulale säitsmele.
Oh te ullu noori poisi,
kui te es näe näiukesi,
näiu läits läbi külada,
helme kaalan helisava,
raha kaalan rabisiva,
sõle kaalan sõbisava.

H I 2, 505 (3) < Puhja khk, Suure-Konguta v – Jaan Loskit (1888)

VIHANE NEIU

VIIGE NEE VIHATSE NÄIU,
tõugake tõra kuriku,
viige suurta sooda mööda,
lagedata laanta mööda,
kos ei kuule kukke häälta,
tõise talu tõlva häälta,
suiku suurile talule,
kõrgembile kattusile,
kos ora kullatse väraja,
hõbetatse aia vitsa.

H I 2, 505 (2) < Puhja khk, Suure-Konguta v – Jaan Loskit (1888)

KOLM KÄTKIT

KAASITAJAL KARVA PIKKU,
läbi rii riisu ratsu.
Emakene memmekene,
näit sa enämb minust vaeva,
kui sa muista tüterista,
olli kolmi hällikeisi,
üts olli kotun kua läävel,
teine põllu penderin,
kolmas niidu veere pääl.
Mis sääl põllu penderin,
see olli kaara liblesta,
mis sääl niidu veere pääl,
sääl lippus lillikene.
Marikene meie sõtsi,
oh sinu äida andeita,
kirivita kindiita,
mõtlid saavad saksule mehele,
esäntile eitä kätte,
emäntele eita kätte,
nüid said santele jagada,
hilpakile eitä kätte.

EÜS V, 520/1 (17a) < Puhja khk – M. Pehka < Mari Pehka, 58 a. (1908).

Tagged with:
Posted in Puhja/Rannu