5. ÕHTU TULEB ÕNNE KAUDU

Öösel üksi. Kaasa kaugel

Rannu

ra_1_EYS_VI_725_(43)_1r

Õhtul

ÕHTU TULEB ÕNNE KAUDU,
videvikku välja kaudu,
õhtu toob õled tubaje,
videvik viib magamaie,
paneb õled põrmandalle,
õlekõrred kõrvustikku,
rahvas peale paaristikku,
iga kaasa kaelastikku,
igaüks oma omaga.
Kel pole kaasa, võtku kassi,
kel pole kassi, võtku rotti -
rotti rohu künkaesta,
mütti mulla mättaesta..

Minu kaasa kaugilla:
viisi väljada vahela,
kuusi kurjada jõgeda,
seitse sooda sitkeeida,
kaheksa kalade järva,
üheksa ülemat järve,
kümme külma järve.
Tuul tal viigu tervisida,
pilved pikkada igada,
taevas tarka meelekesta.

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (43) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst on üles kirjutatud Rannust (E 55584/5 (10)).

Tagged with:
Posted in Nuurus