39. SÕIDI MA (SINNA) SUURELE TALULE

Laiska neiut kosimas. Oleks

Võnnu

aVo_6_ERA_II_119_402_(73)_1r

SÕIDI MA (SINNA) SUURELE TALULE,
kos om vaskitse värava,
hõbedase aija vitsa.

Sääl mull anti süvva-juvva,
panti mu padjule magama,
siidi sängi hingama.

Sääl mina kaije kavalusta,
kuis ni näiju tööda teeva. -
Kukk küll laulis eesmast puhku -
näiju käänis ühte külge,
kuk küll laulis teista puhku -
näiju käänis teista külge,
kuk küll laulis kolmat puhku -
näiju karas karjaaida,
hakas lehmi lüpsema.

Võti mina hobu tulba küllest:
„Jumalaga, näiju esa,
jumalaga, näiju ema!
Ei ma võta siista näidu -
siin on laisa näijukese!”

Sõidi ma üle Rõngu nurme,
Rõngu näiju minnu näiva,
Rõngu kaaba minnu kaiva:
„Kae. kus sõidab noori meesi -
uhkema kui aidameesi:
hobu ees kui hallas hein,
piitska peon kui pilliroogu!”

Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402, (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 573/4 (12) < Võnnu, 1895).

Tagged with:
Posted in Nuurus