42. VELLEKENE ELLAKENE

Tunnen tuima

Puhja

apuh_20_716_(13)_1r

Võta naine töölt

VELLEKENE ELLAKENE,
kui läät naista kosjuelle,
tule mult luba küsemaie -
ma anna aidast alli kuue,
keldrist kena kübara.

Veli, hella vellekene,
kui läät naista kosjaelle,
võta minu selja taade -
küll ma tunne tuima näiu:
tuimal tuttaku juuse,
kurjal musta silma kolmu,
vihasel põse vereve,
tigedal nõna terava,
laisal om jala jämeda.

Veli, hella vellekene,
Kui läät naista kosjaelle,
ära otsi uhkeita,
ära vahi valgeita –
uhke vahib varju pääle,
valge oma kätte pääle.

Võta naene niidu päälta,
sihi naene sirbi päälta,
kae aina kaari päälta:
kas om naene sirbil sille,
vikatilla viledägi -
tuu sis võta, tuu sis oia!

Tuu küll mõistab tööda tetta,
mõistab muida opeta.

Viis: Kadri Hermann (65 a)(EÜS VI 716 (13) Puhja < – M. Pehka, 1909), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 813 (78) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (EÜS V 521 (17b) < Puhja khk – M. Pehka < Mari Pehka (58 a), 1908), (EÜS VI 810 (76) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Tihase Mari (51 a), 1909), (EÜS V 1219 (3) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann < Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a), 1908), (H I 2, 508 (20) < Puhja khk, Suure-Konguta v – Jaan Loskit, 1888).

Tagged with:
Posted in Nuurus