13. OH MEID KAHTE VAESTA LASTA

Ema haual

Puhja

puh_13_EYS_VI_725_(44)_oh_meid_kahta_1r

OH MEID KAHTE VAESTA LASTA –
sööme ühte, joome ühte,
peame ühte peenid särgid,
kulutame ühte uvve kuvve.

Lääme jaanipääv kiriko,
murerätikud käessa,
murekirjad kinastessa.

Sa lääd esa avva pääle,
ma lään ema avva pääle.

„Tõuse üles, memmekene!”

„Ei või tõusta, tüttar noori,
ei või tõusta, ei tõota –
muru on kasunud mulla peale.
aruheina aua peale,
ristikaina rinna pääle
sinilille silma peale,
kullerkupu kulmu peale,
(kullerkupu kakruella)
käharad heina kätte peale,
niinepu nisade peale,
jalakast jalgade peale,
pärnametsa päitseesa,
kadakas karvade vahele!”

„Tõuse ike, memmekene,
tõuse ike ja tõota!

Tõuse mo pead sugema,
tõuse vakka valmistama,
kirstu kaanta kinitama!”

„Ei või tõusta, ei tõota
Mind om mullu mulda pantu,
Mullu kalmu kannetu –
Ei tule koolijas kodusse.

Jumal so pea sugegu,
annivakka valmistagu,
kirstu kaanta kinnitagu!”

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (44) < Puhja khk, M. Pehka, 1909), tekst: Miina Uibo (78 a) (ERA II 78, 207/8 (1) < Puhja khk, Kavilda v, Saare k – R. Viidebaum,1934), täiendatud (E 18549/50 < Puhja khk, Palupõhja – Jüri Kuusmann, 1895).

Sildid
Postitatud Latsepõlv