12. KUI MA OL’LI MEMME KOTUN (Puh)

Endine elu. Ema õpetus

Rannu/Puhja

1puh_3_430_(7).MUS_1r

Ilus neiu isakodu

KUI MA OL’LI MEMME KOTUN,
käisi ümbre nii kui kägu,
liisi ümbre nii kui lindu –
jala ol’li all kui jaanililli,
esi ol’li pääl kui päivä lilli.

Saije ma mehe koduje –
veeti ümbre nii kui venet,
aeti ümbre nii kui aami –
esi pääl kui Pärnu karu,
jala all kui jahvi-kivi.

Memme mõistis, memme kostis:
„Ole vaiki, tütrekene,
ole oolik ommukulta,
varra enne valgeeta –
kae läbi karjalauda,
sihi läbi sialauda,
otsi sa obeste talli!
Kui läät rõivit mõskemaie –
mõse enne äijä ame,
mõse enne ämmä ame,
peräst sedä peju ame,
pääle sii enese ame!
Käi sa alta äijä jala,
käi sa alta ämmä jala,
nao varvaste vahelta!”

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (7) < Rannu khk ja v, Neemisküla, Kärba talu, 1938), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 829/30 (91) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).

Sildid ,
Postitatud Abielu