1x. POISI PETI NÄIDUSIIDA (San)

Hea ja kuri mees. Tule mulle

Sangaste

2san_1_EYS_VI_212_(96)_2r

Kus istun – iken

POISI PETI NÄIDUSIIDA,
auguteli Annesiida,
meelüteli Miinasiida -
külä ala, künni ala,
talu ala, tapu ala:
„Tule mulle, näiju noori,
kallu, kabu külästa! -
Suust ma sööda, suust ma jooda,
suust ma sööda tsukerile,
peo päältä pähkemile.
Ma vii pillile magame,
kandelile kammerile,
ma pane pilli piida pääle,
kandle kambre läve pääle.
Ma tii tinaredeli -
üles minnä uibuede,
maha tulla marjapuile!”

Sai ma näiju saanuvessa,
jäi ma näiju jäänüvessa -
vei ta piidsale magame,
karbatsile kammerile:
„Näiukõne, noorekõne -
seo om sinu sinesärki,
kalevine kaalarätti,
mis sa iäl himmustesid,
kasupõlven kargelesid!”

Midäs sis tetä näiju nooril?
Lahki tahtse süa lahete,
katski minna meelekõne.
Vasta iks pidäss hame linane,
vasta, pihta peenikõne -
lase_ei süänd lahete,
katski minnä meelekeista.

Sis iks näiju iku iki,
iku iki, mure ma mureti:
kohes ma murdu, sääl mureti,
kohes saise, saina like.
Sinna iks tiiki tegünessa,
kala järvi kasvanessa -
kül saa küla karjal juvva,
hulga hobeste ojutede,
valla varssu valade.

Läbi iks läässi hiätse (1) järve,
läbi sõõru uibuedse,
oles suve ma söömäte,
käiss talve ma kängäte,
kui saasõ viil nätä näiju ellu,
käija näiju kasupõlve!

(1) se sõna hiätse tähendab: jäätse.

Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909), teksti kirjutas üles Kristjan Gross (H II 31, 781/2 (1) < Sangaste khk, Laatre v, 1888).

Tagged with:
Posted in Abielu