4. MARIKÕNÕ, SÕSARAKÕNÕ (San)

Hea ja kuri mees. Petis peiu. Tule mulle

Sangaste

1san_4_H_II_818_(13)_1r

Vara vaeseks.

MARIKÕNÕ, SÕSARAKÕNÕ,
lätśi sa oia uhtma,
lätśi sa kaivu kastma,
lätśi sa orgu ubinalõ,
mäe pääle pähklimälle. -
Tuĺĺi ütśi noori meesi:
osso (= oś seo, olõś seo) näiu mullõ saasi,
käpe mullõ kallunõsi!

„Tulõ mullõ, näiukõnõ,
kallu mullõ, käpekene!
Mull om siidi kübärä pääl,
kard kao salvõ pääl;
tsia sillana magassõ,
varsa võtva võrõndun.
Tulõ mullõ, näiukõnõ,
mä_lä (ma lää) ruttu Roodsimaalõ,
pia lää ma Pihkvamaalõ:
Roodsist tuu ma rõiva’ rohilidse’,
Pihkvast tuu ma pika paela!”

Sai no näiu saanõnõssa,
käpe kätte kallunõssa:
oĺĺ tall köüds kübäre pääl,
kammits kao (kaevu) salvõ pääl;
siu sillana magasi,
vesi võtti võrõndigun.
Lätś küll ruttu Roodsimaalõ,
pia lätś ta Pihkvaele:
Pihkvast tõi ta pikä piidsa,
Roodsist tõi ta vaava roosa.
Küti siis näiu külle pääle,
säädi näiu sällä pääle.

Oi-oi-oi, ma vaenõ latsi,
ilma imäldä kananõ!
Suu mull üte suvõ vannu,
pää üte päävä vannu,
olõ(-i) viil mu mähkmä määnu,
olõ(-i) hamõ habrastanu:
mähkmä omma mäe aidan,
hamõ om viil ala aidan.

Nuu kõo viil kõvõra,
nuu paiu viil painunu,
kon viil minnu hällitedi,
hällitedi, kiigutõdi.

Olnu ma kotun kuusi suvvõ,
viitünü viiś ajastaiga!
Võinu ma kodu kopitada,
lavva ala hallitada!

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 818 (13) < Sangaste khk, 1909), teksti Gustav Seen (H II 6, 779/81 (1) < Sangaste khk ja v < Els (?), 1890).

Tagged with:
Posted in Abielu