1. KUU MA K´ÜDSI KUKKÕLIIDA (San)

Noorik kodus käimas

Sangaste

1san_13_EYS_VI_210_(92)_1r

KUU MA K´ÜDSI KUKKÕLIIDA,
päävä latsõ pät´s´ik´iid.
Naksi ma käümä minemä,
ette ma panni ise (isa, esä) iiru,
vehmeride velle virga,
pandõlide peiu paadi.
Sai ma ise (isa, esä) nurmõ pääle,
ise (isa, esä) nurmõ kolga pääle,
sääl mu iiru irnatija,
ise (isa, esä) kotun kullõliija:
„Väik´ese’, laskõ värre’,
ul´l´ikõsõ’, laskõ laidõ’!
Toogõ tooli’ tii murulõ,
pangõ padja’ põrmandulõ!”

Veli lät´s´ virgast viina tuuma,
esä lät´s´ äk´k´i är´g´ä tapma.

„Esäkene, taadikene,
vellekene, virgakene –
es ma tulõ’ söög´i tõttu,
es ma joosõ’ joog´i tõttu -
mull jäi kodu kolmi süük´i:
ahju jäie aniliha,
patta jäie par´dsiliha,
lavva pääle lambaliha!

Ma tul´l´i uma ema tõttu,
ema tõttu, esä tõttu,
tulli viie velle tõttu,
tulli säitsme sõsara tõttu,
tulli k´ir´jä kar´ja tõttu.”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), teksti Gustav Seen (H III 9, 886/7 (10) < Sangaste khk, Sangaste v, 1890).

Tagged with:
Posted in Abielu