Venna sõjalugu
Sangaste
OLLI MULL ÜTSI VÄIKU VELI,
verevide silmiga vellekene –
tuugi viidi Vinnemaalõ,
värvätedi väe ala,
sõkuti sõa jalulõ.
„Vellekene helläkene,
kunas sa sõast kodu tulõd,
lahingusta vällä astud?”
„Ei ma enne kodu’i tulõ,
lahingust ma vällä ei astu,
kui nee oru olut juuskva,
oru veere haanikat,
mõtsa veere veretäse,
mõtsa ladva lainõtasõ.”
Sõsar näie oru olut juuskva,
oru veere haanikat,
mõtsa veere veretäse,
mõtsa ladva lainõtasõ.
Haugat no pini edimäst puhku,
karas esä kaema –
es no tunnõ uma poiga;
haugat pini tõista puhku,
karas imä kaema –
es no tunnõ uma poiga.
haugat pini kolmat puhku,
karas sõsar kaema –
tuusõ no uma väiku velle,
kireviista kindeiista,
kannuspäide kaputiista.
„Vellekene helläkene,
ütle mullõ sõa ohtu,
kaiba mullõ sõa kahju!”
„Ei ma ütle sõa ohtu,
ei ka kaiba sõa kahju!
Mõsõ mu mõõka verestä,
mõsõ mu saapa savista,
ruuna kõttu rostõst,
varsa kabja kastõst!”
„Kost nii saapa saviga saiõ,
kost sii mõõka verega saiõ,
ruuna kõttu rostõga,
varsa kabja kastõga?”
„Tappi ütte tuvikese,
lennust ütte varbelase,
(Riian tapi rikka mehe,
Tartun tapi targa mehe) –
tuust nii saapa saviga saiõ,
tuust sii mõõka verega saiõ,
ruuna kõttu rostõga,
varsa kabja kastõga.
Sõsar hella linnukõne,
nüüd ma iks ütle sõa ohtu,
nüüd ma kaiba soa kahju:
sõan ei olõ naista armas,
sõan ei olõ kaasa kallis;
sõan om armas haĺĺas mõõka,
sõan om kallis kaasarauda (?);
hopõn alla ao täht,
miis päälä päävä täht;
satul sällän, saaridsõ jalusa,
killingene piidsakõnõ,
varajanõ varrõkõnõ.”
Leelo, leelo, ärä lõppi,
helle, lelle, jälle alusta.
Leelo-leelo-lee,
lee-lo-lee-lo-lee.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva nr 310) (lisatud RKM II 226, 186 (3) < Sangaste khk, Mäeküla, Tintso t (Restu vald?) – J.Pakri < Veera Hütsi (67 a), 1967); teksti kirjutas üles Gustav Seen (H II 6, 795/6 (12) < Sangaste khk ja v < Els ?, 1890).