1. TULDA LEIVÄ TUIMA’ RAVVA’ (San)

Härjad murtud

Sangaste

1r_v26_ERV_1 _(2)

TULDA LEIVÄ TUIMA’ RAVVA’,
k´ibõnida k´ülmä’ k´ivi’,
utsu lei Urvastõ nurmõn,
savvu Sangastõ saarõn.

Ai-tui-tui-tui, tukka mõtsa,
pääle pimme paiu mõtsa!
Sääl ma raie rattapuida,
kõkkutesi kõdarapuida,
tikutõsi tele(telje)puida,
oma k´ülä velle vehmeriida,
tõsõ talu taadõ taoslaudu.

Tul´l´i susi soomikusta,
lag´a k´äppä laanikusta,
k´is´k´ minu k´ir´ju, lahk´ minu laug´i,
üä’ är´jä’ mull mõlõmba’.

Lät´s´i ma kodu ikkõ-õn,
ikkõ-õn esä manu.
„Missa ikõt, pojakõnõ?”

„Raie ma, raie rattapuida,
kõkkutesi kõdarapuida,
tikutõsi tele(telje)puida,
oma k´ülä velle vehmeriida,
tõsõ talu taadõ taoslaudu.

Tul´l´i susi soomikusta,
lag´a k´äppä laanikusta,
k´is´k´ minu k´ir´ju, lahk´ minu laug´i,
üä’ är´jä’ mull mõlõmba’.”

„Ärä ikku, pojakõnõ!
las mu poolik (?Poolo- härja nimi) poja saa,
las mu kar´jas (Kirjas?) kandma saa,
sis saad kirja, sis saad laugi,
üä’ är´jä’ mõlõmba’!”

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 1 (2) < Sangaste khk,1877) (SKS, Lähteenkorva, 303), teksti Gustav Seen (H III 9, 885/6 (9) < Sangaste khk, Sangaste v, 1890).

Tagged with:
Posted in Ilujutulidse laulu