Rannu
LÄHAB SUVI SAAB SÜGISE,
vikat viib arulta haina,
nuga viib nõmmelta pedaka,
kirves raiub kaske jalgu,
hall viib õunad õunapuusta,
pälk viib pähklid salusta,
mees viib tütrid talusta.
Nutma jäävad nurme nurgad,
igatsema metsa eared.,
seda eadi söödijada,
seda eadi joodijada,
targa tasa’le jagajad. –
See olli hommukult usina,
enne valged varajane,
käis ta läbi karja laudad,
lennas läbi lehma laudad
ilma eide teadimata,
ilma taadi teadimata.
Peu sees ta pistis heinad,
kaenla all ta kandis kaerad,
varjun ta vee vedasi,
eit ei teadnud hingestegi,
taat ei targast meelestegi.
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS VII 2719 (38) < Rannu – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles A. Tobber (H II 30, 259 (4) < Rannu khk, Valguta v, 1889).