42. TEE PIKK MEILE MINNA (Ote)

Laulu võim. Puud pole ühepikkused
Ladvad lindudele

Sangaste

2r_v15_EYS_V_151_(68)

Käo laulda

TEE PIKK MEILE MINNA,
maa kavvõdõ karata,
jõvva_i pilvile visata,
sõmõrile tsõõrita.
Mõts oli helle helisema,
laan kummõ kumisõma.
Kui ma lauli, laasi lauli,
leie kättä, mõts käräti.
Laihki lei ma laanõ ladva,
põrutõli palu pööra.

Emäkene, memmekene,
kae üles päivä poolõ,
vahi laanõ latvu pääle –
kas om puu üte pikku,
laanõ ladva üte laiu?
Puu puusta pikembi,
ladva ladvasta laiembi.

Puu uiki, puu õiki:
„Tulõ, neiu, lehessile,
lõika üksi, kaku kaksi,
jäta ladva käo laulda,
muu ossa pihu laulda!”
Kägu kuuksõ – kuus kumisi,
pihu lauli – pihlõ värisi.
Kuugu, kulla käokõnõ,
laula, laanõ linnukõnõ!

Viis: Kristine Uibo (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Johannes August Palmkütte (H II 31, 656 (9) < Otepää, 1890).

Sildid
Postitatud Ilulaulu maast ja ilmast