4. LÄTSI MÕTSA OMMIKULTA (Puh) (V-)

Kurg künnab. Suur tamm. Lauldud hobu

Puhja

LÄTSI MÕTSA OMMIKULTA,
enne kuuda, enne päeva,
enne al’lasta aguda.
Mis ma säälta mõtsast leisi?
Leisi kure kündevat,
Araku äestavat,
varesse vagu ajavat.
Võti säälta kurelt küsida,
arakult sõnu ajada.
Võti kure küürust kinni,
Arakalta hannast kinni.

Viisi kodu velle kätte, -
veli pand põllu peendra alla.

Valati, mina valati,
mis ma näie kasvavata?
Kasvi üles suuri tammi,
Suuri tammi, laia ossa.

Mul oli väike vellekene,
vellel väike väitsekene.

„Oh mu väike vellekene,
ihva kirves, kirju varsi,
taperna tera tasatses,
raiju maha suuri tammi,
suuri tammi, laia ossa!
Otsast tee hobeste oovi,
Keskelt kirja karja lauta,
Vahelt tee sõtsi veimevakka.
tüvest tee sa tünderida,
ladvast laeva ankerida,
keskelt neiu kirstukese,
otsast tee obese molli!”

Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (51) < Puhja khk –M. Pehka, 1909), tekst: Leenu Rest (85 a) (E 59391/2 < Puhja khk – A. Vahkal, 1927); täiendatud (H I 3, 537 (1) < Puhja khk, S-Ulila v – D. Sell (kooliõpetaja), 1888).

Tagged with:
Posted in Laulu eläjist ja tsirkõst