49. LÄTSI MA TILLUKE TEOLE (Ote)

Kuri kubjas

Otepää

11_EYS_V_148_(53_2r

LÄTSI MA TILLUKE TEOLE,
väetikene vällä pääle.
Pandse ma kotti koera sälga,
kalakarbi kassi sälga,
esi iste hiire sälga,
riista panni rotti ratta pääle,
kirve kilgi kelgu pääle.
Sis lätsi mõisa nurme pääle,
mõisa nurme nukka pääle.
Mutsuti härjä muasse,
vajoti adra vaosse,
pistsin piidsa penderisse,
piidsavarre vahterisse.
Sis mina kündse kümme vakku,
kümme vakku, sada sahku.
Sis jätti pulli puhkamaie,
vana sõnni saisamaie,
esi heitsi ka magama,
pendre pääle ma puhkama.
Pandse püksi pää ala,
kalsa risti kaala ala.
Sääl tuli kubjas mõisa poolta,
kepp täl vilkus, käsi välkus,
saksa särk lei „tausend Teifel”.
Kubias mo manu tulli:
„Oot sa, kelmi, pää, kelmi!
Kos sa, kelmi, eilä ollid,
mis sa eilä teole es tule?”
Mina kubjad pallemaie:
„Kubjakene, kullakene,
ma käisi eilä kosjuella
aie aida asjasida!”

Kutsun ma kubia saajale:
„Hoian su osa alale,
panen su pala paigale!”
Mis ma kubjal tõotasin?
Kirjud kindad, hallid paelad.
Mis ma kubjal süvvä anna?
Ussi huule, konna keele,
rotti reie, sääse seere,
parmust nee paremba pala.
Kubjas, kulla vellekene,
laskse lahti mõisa käräst,
es ole hirmu naha peräst!

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Leeni Põder (H II 31, 289/91 (2) < Otepää khk, Neeruti v – J. Illa, 1889).

Tagged with:
Posted in Külä ja sulase