4. TUKU, TUKU TU’NNI (Kam)

Lambamäng

Kambja

x

Ka’rjus käip ümbre karja, pidä keppi katõ käega kinni ja lüüöp timä otsaga egä sammu pääl arvata kaits kõrd maad vasta, vah’t sääl man esi maha ja laul sedä laulu (õigõ virgastõ):

TUKU, TUKU TU’NNI,
vala, vala vaskõ.
Krõõt kedrä’s siidi,
Ann vala’s vaskõ.

Minnu ka’rja aeti,
kikku kätte kääneti,
murdu kätte murrõti.
Mina kiku Kirepile (peni),
Mina murru Murile.

Esi sei tä selget leibä,
mullõ ańti haganast leibä.

Polõ hu’nti kusagi,
nä’läst hu’nti nähägi.

Tulõ ka’rja, hu’ndike,
võta ära äiä lammas,
kisu äiä kirriv lammas;
jätä alalõ minijä lammas,
minijä karja sugutegijäs. -

Kui laul otsan om, jääs ka’rjus kepi nõjalõ suikma; seeni tulõ susi, noppas üte lamba kinni ja vii mõtsa tost huuolmada, et peni paari suutäit haugatas. Ka’rjus suik edesi. /Vt laulu loogilist kirjeldust./
Vahel saap kah karjus ja peni soe jä’lgi pääle, ommõtõ ei jõvva nä soe suust lammast pästä. Nii lät mä’ngmine edesi, seeni kui ütte ainustki lamast karjan ei olõ. Sis nakas karjus näid o’tsma. Käip sain viieri müöödä kepiga ja kuts lambil: „u’te, u’te!”, seeni kui kõik e’nnine kari jälle käen om. – Mäng nakas vastsõst.

H II 29, 833/4 (7) < Kambja khk, Krüüdneri v – Jakob Simos (1888).

Tagged with:
Posted in Katõkõnõga mängu