2. ÜKSIN, TUKSIN… (Võn)

Latse paneva kõik oma edimätse sõrme kokku ütele põlve pääle ja üts lats loep neid sõnnu: „Issu tissu vanger vissu, tsuker kleini kloos! Egä üte sõrme pääle korrast näidäten, ütlep egä üte sõrme jaos üte sõna. Kelle sõrme pääle perämäne sõna trehvap, see saap kullis ja nakkap tõisi takan ajama. Kedä ta kätte saap, se nakkap jälle issu tissu lugema. Niisugutse mängu jaos oma ka järgmätse sõna:

„Üksin tuksin toome tilka,
viksin väksin väänä kokku,
mulle saagu tillu tibu,
sulle jäägu vällä näbu,
koogi mõtsan kulaku leht.
Onen token,
Toomas piu pau, särg!

Üles kirjutanud H. Mikkel (H II 56, 622/35 < Võnnu, 1895).

Tagged with:
Posted in Liisulugemise