Nõo/Võnnu

________________________________________________________________________

__N õ o_v i i s i d__

1. EÜS XI 198 (11) Nõo

Tagged in: nõo_ Read more... 0 comments

__N õ o_t e k s t i d__

TÜTAR TALUST VIIDUD. TÜTRE KAHITSEMINE!

VIIDI TÜTARI TALULTA,
põlleeide põrmandusta.
Tare jäi tühjas tüterista,
ait jäi arvasta hammeista,
laut jäi lehmista lagedas. -
Ikma jäiva esa iiru,
nutma velle nuuma härja,
hoigama esa hobese. -
Ei ole kaera kandijata,
heina ette andijata. -

H III 10, 146 (2) < Nõo khk, Vastse-Nõo v – M. Müür (1888)

Tagged in: nõo_ Read more... 0 comments

__V õ n n u_v i i s i d__

1. ERA III 6, 190 (26)  < Võnnu

x

2. RKM III 5, 19 (1) < Võnnu

20v_pulm_2r

Tagged in: võnnu_ Read more... 0 comments

x__V õ n n u_t e k s t i d__

Make kahi. Pulma ajal tehti õlut aeti keema, pandi siirupit ehk lagritsat sisse. Kuumalt joodi, nagu teed nüüd. Iga jooja pidi panema raha.

Lauldi:

Sööge, langu’, jooge, langu’,
ärge laske laua ala,
ärge pange pengi ala.
Ei te tihka tingi (1) anda,
kaku katekümme kopekit.

1 ting = teatud vanaaegne raha.

ERA II 65, 227 (11) < Kambja khk, Vana-Kuuste v, Kärevere k < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kurista k – R. Viidebaum < Ann Orak (s. Suits), 76 a. (1933).

KAASITAMINE. KOSILASTE OOTEL.

IMÄ EHHIT TÜTERITT,
sini-siidi undrekitt.
Mõttel iks saija säksa mihhe,
ilma uhkõ esända.

Tulle vana tubaka nõna,
saije sarvõ koputaija.

Tohho hunti, tohho tonti,
kost tii säärtse vällä tullitõ,
oh tii ilma hirmutaija
kurä ilma kükütaija,
paha ilma pakõja.

E 58658 (1) < Võnnu – August Kelt < Klimberg, Parapalus

NEIUKENE, NOOREKENE,
kui saad oma koduje,
ole ommogu usina,
enne päevä õvve pääle,
enne varast valge’eda,
enne kuldast koidukesta.
enne kui äia äratab,
enne kui ämmä äratab
käi läbi karjalaudad,
lase läbi lamba laudad,
leia lehmatsed vasikad,
lambast tillud tallekesed.

Võtta holpemed õlale,
võtta panged holpemille:
vii sina vesi tubaje,
kalla vesi katelisse.
pane panged pingi pääle,
pühi tuba tungimata,
otsi luuda luusimata,
siis mine äiä härätä,
siis mine ämmä härätä.

ÕEKENE HELLAKENE,
kui sa kuuled äiäst kurja,
kui sa kuuled ämmäst kurja,
paha meeltta paisuvada,
ehk näed vend vendadest vihada:
pane põlle paela alla,
vajuta vöö vahele!

Neitsikene, noorekene,
ärä tüdi mehe tülista,
võtta õigest oppetusta,
pane hooled õrre pääle,
mured musta parrõ pääle,
pane panged paku pääle,
pane holped varna pääle.

Tõuse hommikul ülesse,
võtta hooled õrre päälta,
mured musta parre päälta,
võtta holped varnasta,
võtta panged pakku päälta.
Siis too vesi kajusta,
kanna kattel koldeessa,
joostes too tuli külasta,
tasa tõsta vaiba veerta,
kardeldes kasuka äärta:
Ärkä, ärkä ämmäkene,
ju tõin tule külasta,
kandsin katla koldeesse

PEIUKENE, PEENIKENE,
hoia mu õde ilusti,
õrna õita hellasti,
kui tunned viha tulema,
paha meelta paisunema,
jookse uksest õuedeni,
värävästa väljadeni,
toa taha talli juure -
sääl on täkkud tallidesse,
kõrvid kõrki rõngastesse,
paadid hõbe pannaldesse.
Löö siis riisik ruuna pääle,
paha meeli paadi pääle,
kõva kämmel kõrvi pääle,
ennem kui noore naise pääle.

Vennakene, noorukene,
ära anna äia lüia,
ära anna ämma lüia,
õppeta esi ilusti,
õppeta üle õlade.
Ära anna sulase sundi,
karjusside karjutata.
Vennakene, noorekene,
kui läät rehti peksemaie,
kukkepuust tee koodikene,
vahterane varrekene.
Kui ep saa kooti korda lüia,
tee siis niidist piitsakene,
õlekõrrest varrekene.
Mine siis naista naljutama,
küll siis koodid korda käivad.

ISAKENE, TAADIKENE,
emakene, memmekene,
ära võitsin ära võtsin,
ära viisin veikukese,
kandsin kalli käokese,
ära viisin ainu lapse,
ära kallima kanakese,
ärä hella õilme pärjä,
ärä kauni kullerkupu,
ärä noore nurmenuku,
kes siis lugu lõõritelles,
kandelida kolksatelles.

Nüüd jäävad nõmmed nuttemaie,
heinamaad helisemaie,
põllud silmi pühkimaie,
väljad vaikselt vaatamaie,
kuusik kurbust kustutama,
kaasik kabu kahjatsema,
leppik lasta leinamaie.
Nüüd jäävad nurgad nuttemaie,
pingid pilli puhkumaie,
istmed igatsemaie -
tuba tühi tüterista,
ait ju harva riietesta,
laut ju leske lehmadesta.

OH SINA NOORIK NOORKUKENE,
kui tuled omile käima,
oma isa ukse ette,
oma ema akna alla,
oma taadi taluje -
ei sind tunne tubane rahvas,
ei sind tunne toa esine,
ei tunne ahi ammu nättud,
ei tunne keller ammu käidud.
Ei sind kõnele rästä sihvud,
ei sust lala laada uksed,
ei aea juttu aida uksed,
kõnelegi kaivu koogud.
Oh, sina noorik noorikukene,
jätä sa isa jumalaga,
jätä sa ema jumalaga!

E 19973/9 (1-6) < Võnnu khk – Jaan Rootslane (1895).

Tagged in: võnnu_ Read more... 0 comments