Ilujutulidse laulu

KESKI KURI TULLI, KESKI KURI VIIS… Osa laule kõnelep kodueläjä vai (kodu-) viisirke salaperätsest kadumisest ja otsmisest, ja nii lõppeva (vai paistap nii) leidmisega: tuu, kes leitas (vai asemele saadas), ei ole enämb endine engeline. Sama motiivi (kadumine, võõrade paika minek, staatuse muutumise) kanva ka laule, mis kõneleva kadunu vellest. Kõik nii laulu võiva periselt olla arhetüübilitse allegooria. Mitmele motiivile võip kõrvale tuvva midägi sarnast näituses sumeri ja india uskmisten.

__________________________________________________________

__E h t e d__v a r a s t a t u d__

Read more... 0 comments

1. LÄTSI KARJA SAATEMAIE (San)

Ehted varastatud

Sangaste

2r_v25_EYS_III_6_(1)

LÄTSI KARJA SAATEMAIE,
värrist vällä veerimäe,
näi ma kaara kasuvat,
tõuvillä (vilja) tõsevat.

Karksi ma sise kidsumaie,
panni ma sõba sõõru pääle,
kaalaraha kannu pääle.

Tulli kurat kuusikost,
varas´-miesi varikost,
võt´t´ mu sõba, võt´t´ mu sõle,
võt´t´ mu kalli kaalaraha’,
võt´t´ mu sõba sõõru päält,
kaalaraha kannu päält.

Lätsi ma kodo ikkeen,
teedä möödä tennäten.
Kes sääl mulle vasta tulli?
Ime mulle vasta tulli,
ime multa küsütalli,
küsütalli nõvvetalli:
„Mis sa iket, tütarlatsi,
mis sa kaibat, kallis latsi?”

„Imekene, memmekene,
lätsi ma karja saatemaie,
värrist vällä veerimäe,
näi ma kaara kasuvat,
tõuvillä (vilja) tõsevat.

Karksi ma sise kidsumaie,
panni ma sõba sõõru pääle,
kaalaraha kannu pääle.

Tulli kurat kuusikost,
varas´ miesi varikost,
võt´t´ mu sõba, võt´t´ mu sõle,
võt´t´ mu kalli kaalaraha’,
võt´t´ mu sõba sõõru päält,
kaalaraha kannu päält.”

„Är sa ikku, tütarlatsi,
kaibakugi, kallis latsi -
meil om kirstun kireviid,
alle kaase kalevit,
perä alle peeni keidsi (peenikesi?).”

Viis: Villem Falkenberg (EÜS III 6 (1) < Sangaste khk, Uniküla – F. Kuhlbars, 1889), tekst: Liis Oberst (u 75 a) (H II 5, 543 (207) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

2. LÄTSI KARJA SAADEMAIE (San)

Ehted varastatud

Sangaste

2r_v25_EYS_III_6_(1)

LÄTSI KARJA SAADEMAIE,
värrist vällä veerimaie,
panni sõba sooru (sõõru) pääle,
kaalaraha kannu pääle,
lehi (lehvi?) lepä ossa pääle.
Kuri mu kuuld kuusikust,
varas meesi varikust,
võtt mu sõba, võt mu sõle,
võtt mu kalli kaalaraha,
lehi lepä ossa päält.

Lätsi kodu ikkeen,
ikkeen, unnateen.
Kes sääl kottust vasta tulli?
Tulli imä, tulli esä:
„Mis sä ikket, tüttärlatsi?”

„Mis ma ikke, imekene,
või mis ikke, esäkene:
lätsi karja saademaie,
värrist vä´llä veerimaie,
panni ma sõba sooru pääle,
kaalaraha kannu pääle
lehi lepä ossa pääle;
varas meesi varikust -
võt mu sõba, võt mu sõle,
vot mu kalli kaalaraha,
lehi lepä ossa päälta!”

„Ärä ikku, tüttärlatsi,
mul om kirstun kirevida,
alla kaane kalevida,
piha alla peenukeisi,
vakka alla valgeida!”

Viis: Villem Falkenberg (EÜS III 6 (2) < Sangaste khk, Uniküla – F. Kuhlbars, 1889), teksti kirjutas üles M. Lepp (H III 10, 586/7 (2) < Sangaste khk, Antsla v, 1889).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

3. LÄTSI ORGU OMATSILE (San)

Ehted varastatud

Sangaste

1r_v23_RKM_II_225_591_(1)

LÄTSI ORGU OMATSILE,
mäe pääle pähkenile,
panni helme kivi otsa,
kaalakirjä kannu otsa.
Se(e)ni tulli varas varikust,
kuri meesi kuusikust,
varast helme kivi otsast,
kaalakirjä kannu otsast.

Naksi minäjä minemä,
üle nurme nuttaten,
üle õue õlluden.
Kes mull’ vasta tulenes?
Emä mull’ vasta tulenes.
„Mes sä ikket, tüttarlatsi?”

„Mes mä ikke, emäkene:
lätsi orgu omatsile,
mäe pääle pähkenile,
panni helme kivi otsa,
kaalakirjä kannu otsa.
Se(e)ni tulli varas varikust,
kuri meesi kuusikust,
varast helme kivi otsast,
kaalakirjä kannu otsast.”

„Ärä ikke, tüttarlatsi,
küla’p elun helme saame,
kasun ikke kaalaraha.”

Viis: Karl Vill (80 a) (RKM II 225. 591 (1) < Sangaste khk, Korijärve k, Kuritsa-Veski t – H. Tampere, 1967), tekst: Villem Falkenberg (H III 7, 161/2 (1) < Sangaste khk, Uniküla v – Friedrich Kuhlbars, 1869 (kogutud), 1889 (saadetud).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

4. LÄTSI (MA) MÕTSA OMMUGULTA (San)

Ehted varastatud

Sangaste

x

Karjalaul

LÄTSI (MA) MÕTSA OMMUGULTA,
varra enne valge’elt,
lätsi (ma) kaara kidsuma,
al’last aina aardema.

Panni (ma) sõba sõõru pääle,
kaalaraha kannu pääle,
el’mejälle kivi pääle.
Tul’l’ no kurat kuusikust,
varas meessi vaarikust,
võt’t’ mu sõba sõõru päälte,
kaala raha kannu päälte,
el’mejälle kivi päälte.

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 7. II 17 VI-5) ja (E 56015/6 (17) < Sangaste, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

__V e n n a__s õ j a l u g u__

Read more... 0 comments

1. ARAK TÕI SÕAST SÕNUMIT (Võn) (viis -, lõpp -)

Venna sõjalugu

Võnnu

x

ARAK TÕI SÕAST SÕNUMIT,
vares küll vaakus vainu-keeli:
„Kes lääb sõtta minemä -
kas lääb isä või lääb ema?”
Es lää emä, es lää isä,
veli küll nakkas jalgu kängmä,
sõsar küll nakkas ikkema:
“Vellekene, ellakene,
kuna sa sõasta tagasi tuled?”
“Ei ma enne tagasi ei tule,
kui nee paa (?) ja pudsule läävä,
taevas tamme karvatsess,
kõivokõsõ kõllatsess -
sis ma sõasta tagasi tule.”

Sõsar nägi velle tulevat,
nurme otsan olevat.
Veli ai alli tua lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule isa, tunne poiga!”
“Ei see (j)ole minu poig,
see on Riia raadi poig,
see on vene vürsti poig -
vene võim ta võõrutetu,
vene piim ta kasvatetu.”

Veli ai alli kambri lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule, ema, tunne poiga!”
“Ei see (j)ole minu poig,
see on Riia raadi poig,
see on vene vürsti poig -
vene võim ta võõrutetu,
vene piim ta kasvatetu.”

Veli ai alli kambri lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule veli, tunne velle.’“
“Ei see (j)ole minu velle,
see on Riia raadi velle,
see on vene vürsti velle -
vene võim ta võõrutetu,
vene piim ta kasvatetu.”

Veli ai alli kambri lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule, sõsar, tunne velle!”
Tulli sõsar, tuus ta velle -
omast ummeldust ammest,
kirivista kinda’ista.

“Vellekene, ellakene,
kas sa tapsid talupoiga,
ukassid sa onupoiga?”

“Ei ma tapnud talupoiga,
ei ma ukand onupoiga.
Sõsarake, ellakene,
Mõse mu mõõka veresta,
pühi mu püssi põrmusta!”

“Mõsen su mõõga ma veresta,
pühin su püssi ma tolmusta.”

ERA III 6,183 (3) Võnnu

ERA II 78, 59/61 (1) < Tartu l. < Võnnu khk., Ahja v. – Juuli Suits, s. 1861. a. (1934).

Tagged in: võnnu_ Read more... 0 comments

2. KES TÕI SÕ'A SÕNUMIDA? (Ote)

Venna sõjalugu

Otepää

1r_v4_ja_6_EYS_V_153_(78)

KES TÕI SÕ’A SÕNUMIDA?
Vanem tõi sõ’a sõnumida.
Kes peap sõtta minemaie?
Noorem veli peap minema.
Esa otsis hobusida,
veli valmist vankerida,
ema kudus kirju kinda,
sõsar ummel aetu amme.
Sõsar vellelta küsima:
„Minu hella vellekene,
millal saad kodo tulema
milal saan sino nägema,
sino kaela hakkamaie?”
Veli vasta kostemaie:
„Kui saap taplus tapeltut,
võimus meij võidetut,
kui nee lepa lehte lääva,
paju punsu ajavad.”

Sai see taplus tapeltut,
võimus sai võidetut,
juba lepa lehte lääva,
paju punsu ajavad.

Tuli veli sõast koju.
Peni haukab esmast kõrda,
tuli ema kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab tõista kõrda,
tuli esa kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab kolmat kõrda,
tuli veli kaema:
es ta tunne oma velle.

Peni haukab neljat kõrda,
Tulli sõsar kaema:
sõsar tuuse oma velle
aetusta hammeest,
kirivista kindiist.
„Minu hella vellekene,
kuis om sõ’as lugu läind?
Kas mõlati sääl mõõgasida,
vai tapeldi sääl taperida?
„Minu hella sõsarake,
mõloti sääl mõõkasida,
tapelti sääl taperiga!”

Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Vuks (EKS 8° 3, 58/9 < Otepää khk, Nuustaku, 1873).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

3. MUL OLL ÜTSI VÄIKE VELLE (Ote)

Venna sõjalugu

Otepää

1r_v5_EYS_V_148_(53)

MUL OLL ÜTSI VÄIKE VELLE,
siegi viidi Vennemaale,
Vennemaale, väe pääle,
väe pääle värvatie.
Sõsar vellelta küsima:
„Vellekene, noorekene,
konas sa luppat käima tulla?
Tuled sina siissa kodo käima,
kui nie oja õlut juoskva,
mõtsa veere mõduda?”

„Sõsar, hella linnukene,
ei ma enne kodo tule,
oja kui juoskva obeste verda,
mõtsa veere mehe verda!”

„Vellekene, noorekene,
Ärä sina sõida sõa iena,
takan vainu valagu:
ien om sõa sõitemine,
takan vainu valamine!
Sõida sina sõa seena,
vala vainu (vaenu(väe)) keskeella!”

Tuli veli sõast koju.
Peni haukab esmast kõrda,
tuli ema kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab tõista kõrda,
tuli esa kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab kolmat kõrda:
tuli veli kaema:
es ta tunne oma velle.

Peni haukab neljat kõrda:
tulli sõsar kaema.
Sõsar tuuse oma velle
aetusta hammeest,
kirivista kindiist.

„Vellekene, noorekene,
tule, tukke tooli pääle,
pane piitska pengi pääle,
kinda laja lavva pääle!
Aja mulle sõa juttu,
vaaku mulle vainu juttu:
kas om sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

„Sõsar, hella linnukene,
ei ole sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõan om armas hallast mõõka,
hallast mõõka, kanget hobest!”

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjtas üles Villem Vaher (H II 44, 509/10 (10) < Otepää khk, 1891).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

4. KEIS TÕI SÕA SÕNUMIDA? (Ote)

Venna sõjalugu

Otepää

1r_v4_ja_6_EYS_V_153_(78)

Sõa laul

KEIS TÕI SÕA SÕNUMIDA?
Vares tõi sõa sõnomida.
Keis lät sõtta minema -
kas lät esa vai lät ema,
vai lät väike velleke?
Ei lää esa, ei lää ema,
ei lää väike velleke -
vanal vellel paras minna.

Vana veli väegä vannus,
väega vannus, väega taples;
esa valmist sõariistu,
ema aie udsuhamet,
sõsar sõrmits kindisella -
esi sõrmits, esi kõnõl:
„Vellekene, hellakene,
mine sõa keskeelle,
vaenu vangerde vahele:
iist küll sinnu heidetasse,
takast sinnu tappetasse.

Tulin, veli, sõast koju,
sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin esa tare lävele:
„Tere, esä, tunne poiga!”
„Kost ma tunne oma poiga?
See ei ole minu poig –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”

Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin ema tare lävele:
„Tere, ema, tunne poiga!”
„Kost ma tunne oma poiga?
See ei ole minu poig –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”

Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin velle tare lävele:
„Tere, veli, tunne velle!”
„Kost ma tunne oma velle?
See ei ole minu veli –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”

Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin sõtse tare lävele:
„Tere, sõtsi, tunne velle!”
„Jah ma tunne oma velle -
omist kirivist kindist,
omist aetust ammist,
palla pooli palistuisist.

Minu velle, vellekene,
istu maha pengi pääle,
kaiba mulle sõajuttu:
kuis sääl sõan sõditas,
taga Narva tapeltase?
Kas om vetta hobusel juvva,
kas om patja pääda tukke,
kas om sõan naene armas,
vai om sõan kaasa kallis?

„Minu sõtsi, sõtsekene!
Ei ole sõan naene armas,
naene armas, kaasa kallis -
sõan om armas haillast mõõka.
Verda om sõan hobusel juvva,
kivi om sõan pääda tuke:
nii kui siin om viikeist,
nii om sõan verekeist;
nii kui siin om puukeisi,
nii om sõan luukeisi.”

Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kütt (H III 22, 61/5 (1) < Otepää – J. Silde, 1895).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

5. TOODI NO SÕA SÕNUME (Puh)

Venna sõjalugu

Puhja

1r_v3_EYS_V_551_(10)

TOODI NO SÕA SÕNUME.
Kes meil sõtta minnenessa?
Veli alles tillukene,
sõsar sõrme suurukene -
ikkes peat sina minema.

Veli läts aita ehtemaije,
sõsar perrä ikkemaije.
„Aja sälgä surma_ame,
pane jalga surmapüksi,
surmapüksi, surmasuka,
aja kätte surmakinda,
pane vööle surmavööke!

Eeli, ella vellekene,
ärä (h)oija ette sõa,
ei ka tahtku taade sõa! -
Keeruta keset sõdaje,
ligi lipu kandijat! -
Eesta sõa eidetije,
takkast soa tapetije.”

„Sõsar, hella linnukene,
Ma pane risti piiri pääle -
kui see rist rostetap,
sõs mo sõtta tapetas,
kui see rist allendap,
sõs ma sõast jälle tule.”

Sõsar läts vällä kaema:
kas see risti rostetap
või see risti allendap. –
Jo se rsti allendas!

Veli tull sõast tagasi,
ai ta (hobo) tare lävele:
„Tule memme, tunne poiga!”
Tulli memme, es tunne poiga.

Ai ta kambre lävele:
„Tule taate, tunne poiga!”
Tulli taate, es tunne poiga.

Ai ta aida lävele:
„Tule, velle, tunne velle!”
Tulli velle, es tunne velle.

Ai ta koa lävele.
„Tule, sõtsi, tunne velle!”
Tulli sõtsi, tuusi velle.
Kost ep tunnep sõtsikene -
kirivista kindaista,
aetasta ammeista.
„Mõse no mõõka veresta,
mõse no saapa savista,
Puudik Poolamaa porista!”

Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 551 (10) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 516 (12) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).

Tagged in: puhja_ Read more... 0 comments

6. KESSE TÕI SÕA SÕNUMED? (Ran) (viis -Lõpp -)

Venna sõjalugu

Rannu

x

KESSE TÕI SÕA SÕNUMED,
kesse kandis vainukeeled?
Harak tõi sõa sõnumed,
vares kandis vainukeeled:
kes siit saab sõtta minema -
kas saab isa, vai saab poiga,
vai saab kõige viimne venda? –

Kõige viimsem, kõige viksemb,
kõige noorem, kõige nopsemb,
kõige uhkemad hobused,
kõige saksembad sadulad,
kõige kõrgemad kübarad.

Õde venda õpetama:
„Vennakene hella velle,
Kui sa saad sõtta minema,
ära ehi ette sõja,
ära tantsi taga sõja -
keerita keskele sõjada!
Edimased heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmätsed kodu tulevad.”

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 344 (21) < Rannu khk, 1889).

Tagged in: rannu_ Read more... 0 comments

7. KES LÄITS SÕTTA MINEMA? (San) (lõpp -)

Venna sõjalugu

Sangaste

1r_v8a_ERV_215_(1593)

KES LÄITS SÕTTA MINEMA?
Veli läits sõtta minema -
esi lätsi, esi ikki;
esä trikki taossida -
esi trikki esi ikki,
veli valmist vankerda -
esi valmisti esi ikki;
ema aie ammejida -
esi aie esi ikki;
sõsar kudi sõrmikindijidi -
esi kudi esi ikki.

Sõsat võtt vellele kõnelda:
„Vellekõne, ellekõne,
ära sa sõitku iile sõta -
sõida sa sõa keske’elle,
venne väe vaije’elle:
iin om värre laskemine,
perän peni augumine.

Vellekõne, ellekõne,
kunas sa sõast kodu tuled,
kunas su lastas lahingust?”
„Sõsar, hella sõsarakene,
ei ma enne sõast tule,
eiga mu lasta lahingust,
kui nie vie viret juoskva,
mõtsa veere mõttu juoskva,
aina ladva anikida -
sis ma sõast kodu tule,
sis ka lastas lahingust.”

Tulli veli sõast kodu -
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.

Ai ta obest tare lävel:
„Tule, esa, tunne poiga!”
Tuli esa es tunne poiga:
võõras mees, võõras obene,
venne meest iks venne open,
venne sär’ki iks vammus’kin.
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.

Ai ta obest riida (?) ette:
„Tule, veli, tunne velle!”
Tulli veli, es tunne velle:
võõras mees, võõras obene,
venne meest iks venne open,
venne sär’ki iks vammus’kin.
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.

Aii ta obest aida lävele:
„Tule, ema, tunne poiga!”
Tulli ema, es tunne poiga:
võõras mees, võõras obene,
venne meest iks venne open,
venne sär’ki iks vammus’kin.
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.

Aii ta obest kua lävele:
„Tule, sõsar, tunne velle!”
Tulli sõsar, tundse velle.
„Kuis sa tunned sõsarake?”
„Kirevista kindajista,
aetusta ammejista,
kannusperä kaputista-
säält mina tundse oma velle!”

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877) (SKS, LÄhteenkorva nr 310), teksti kirjutas üles Villem Korb (H IV 3, 897/8 (15) < Sangaste khk, Uniküla k – Friedr. Kuhlbars (saatja), 1890), täiendatud (E 56030 (48) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss < Marta Kiršbaum (78 a), 1925).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

8. OL´L´ MULL ÜTSI VÄIKO VELI (San)

Venna sõjalugu

Sangaste

1r_v8_EYS_I_800_(82)

OL´L´ MULL ÜTSI VÄIKO VELI,
väiko veli ahkasärki -
naksi sõtta minemäie.

Isa valmist´ vankerida -
esi valmist, esi iki,
veli suge obesida -
esi suge, esi iki,
ime ummel´ ammeida -
esi ummel´, esi iki,
sõsar koie kindeida -
esi koie, esi iki.

„Vellekene noorekene,
võta valge vajasta,
võta uvve orre päält,
sametitse saina päält!
Vellekene noorekene,
är’ sa sõitku iene sõta,
är’ ka sõitku perän sõta -
sõida sõa keskeena,
vala vainu vai’eel,
ligi lipu kandijat,
lipu orre oitijat!
Ien on värrä laskemine,
perän peni kaitsemine.

Vellekene noorekene,
kunas sa sõast kodo tulet,
kunas lastas lahengist?”

„Sõsarani linnukene,
ei ma enne kodo tule,
kui ne oja’ ollut jooskva,
mõtsa veeri verda laskva.”

Sõsar läts´ mõtsa karja saatma,
ommongulta ull´umaia,
löüd´ ta oja ollut jooskvat,
mõtsa veere verda laskvat –
tuli veli sõast kodo.

„Vellekene noorekene,
aja mulle Arjo juttu,
kõnele mulle sõa kõnet -
kas om sõan naista armas,
naista armas, kaasa kallis?”

„Sõsarani linnukeni,
mõse mõõk sa veresta,
uo (hobuse?) (h)anna rosteist,
varsa kabja kasteist,
mõse saapa savista -
sĩs ma kõnele sõa kõnet,
sĩs ma aja Arjo juttu.

Sõsarani linnukõni,
Ole(-ei) sõan naista armas,
naista armas, kaasa kallis -
sõan om armas all´as mõõk,
kallis kan´geba obene!”

Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (82) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Kadri Veemees (u 70 a) (H II 5, 566/7 (246) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

9. KES TÕI SÕA SÕNUMIID? (San)

Venna sõjalugu

Sangaste

1r_v9_10_ERV_156_(1160)

KES TÕI SÕA SÕNUMIID?
Arak tõi sõa sõnumiid.
Kes see kande vainukeeli?
Vares kande vaenukeeli.

Kes peä sõtta minemä?
Veli peä sõtta minemä.
Ei saa velle sõtta minnä -
vellel naine naitamata,
tinarinnan tingimata,
kuldakaalan kaalumata.

Saasi (saigi) naine naidetus,
tina-rinnan tingitüs -
sĩs saa velle sõtta minnä.
Veli ehte (ehtis, sättis) minemaia,
esä ael jo obestä,
veli valmist´ vehmerida,
sĩsar´ kudas kindeida,
ime ai jo ameta.

(Mina ehe ikemaia)
Sõsar nakas ikemaie:
„Velekene elläkene,
kunas ma sinno kodu ooda,
kodu ooda, sanna kütä?”

„Oh mu sõlgine sõsari,
ärä enne kodo ooda,
kodo ooda, sanna kütä,
kui nee’ oja’ ollut jooskva,
(mõtsa veere’ veret laskva?),
mäe mõõluta mõduda,
vitsa-raa’ virdeella,
aina ladva’ aanikille -
sĩs sina minno kodo ooda,
kodo ooda sanna kütä!”

Oja joosi jo oluta,
mäe mõõluti mõduda,
vitsa-raa’ virdeella,
aina ladva’ aanikille –
tulli kodo vellekene.

Kost mina tunse oma velle? -
kirivista kindeista,
aetusist ammeista.

„Velekene elläkene,
aja mulle sõa juttu,
kõnele vaenu kõneta -
kas om sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

„Sõsar siidi-linnukene,
mõse mu obo muasta,
mõse mu saapa savista.

Küll mina esi püssi pühi,
püssi pühi, mõõga mõse -
mõõga sisen om mõnda verda,
saksa verda, sandi verda,
Iiu-maa isändä verda,
Kuura-maa kuninga verda.

Sõsar siidi-linnukene,
sõan ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis.
sõan olli armas hallast mõõka,
kallis kangepää hobene.”

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877) (SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Eeva Summer (60 a) (H II 5, 530/2 (191) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

10. KES TÕI (MUL) SÕA SÕNUME? (San)

Venna sõjalugu

Sangaste

1r_v9_10_ERV_156_(1160)

KES TÕI (MUL) SÕA SÕNUME?
Vares tõi sõa sõnume,
arak kandas vainu keele.
Kes peab sõtta meil minemä?
Sõsar peab sõtta meil minemä!

Esa võt keerilde (1) kõnelda.
„Ei või sõsar sõtta minnä!
Veli peab sõtta minemä -
vellel om sõrme sõmerestä,
käevarre vahterestä,
õlaluu olli uibustä,
külleluu olli künäpuust.”

Esä õsti (osti) hobese,
esi osti, esi ikki;
veli valmisti vankerit,
esi valmisti, esi ikki;
ise (isa) triiki taoslauda,
esi triiki, esi ikki;
emä aie ammeide,
esi aie, esi ikki;
sõsar sõrmits kindaidä,
esi sõrmits, esi ikki.

„Vellekene, noorekene,
konas sa sõast kodu tuled,
konas su lastas lahingust?”

„Sõsarakene, linnukene,
ei ma enne sõast tule,
ei mu lasta lahingust,
kui ne oru olut jooskva,
mõtsa veere viret andva,
aina landa (ladva?) aaniket.”

Kui ma sõast kodu tulli,
kui mu lasti lahingust,
tulli esä, es tunne minu,
tulli emä, es tunne minu,
tulli sõsar, tunse minnu.

„Kost sa tunned, õekene?”
„Kost ma tunne, vellekene -
kireviste kindäistä,
aetuist ammeidest:
sest ma tunne, vellekene.
Vellekene, noorekene,
oppa mulle sõa ohtu,
kaiba mulle sõa kahju –
kas on sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

„Sõsarakene, linnukene,
ei ma ohka sõa ohtu,
ei ma kaiba sõa kahju.
Mõse saapa mul savista,
uha hobu roosteestä,
pühi minu püssiravva,
mõse minu mõõgaravva -
sis ma ohka sõa ohtu,
sis ma kaiba sõa kahju.

Sõan ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis -
sõan olli armas hallast mõõka,
kallis kangepää hobene.”

1 – keeride?

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877) (SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Villem Falkenberg (H III 7, 175/8 (12) < Sangaste khk, Uniküla v – Friedrich Kuhlbars, 1869 (kogutud), 1889 (saadetud).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

11. OLLI MULL ÜTSI VÄIKU VELI (San)

Venna sõjalugu

Sangaste

2r_v11_ERV_215_(1593)

OLLI MULL ÜTSI VÄIKU VELI,
verevide silmiga vellekene -
tuugi viidi Vinnemaalõ,
värvätedi väe ala,
sõkuti sõa jalulõ.
„Vellekene helläkene,
kunas sa sõast kodu tulõd,
lahingusta vällä astud?”
„Ei ma enne kodu’i tulõ,
lahingust ma vällä ei astu,
kui nee oru olut juuskva,
oru veere haanikat,
mõtsa veere veretäse,
mõtsa ladva lainõtasõ.”

Sõsar näie oru olut juuskva,
oru veere haanikat,
mõtsa veere veretäse,
mõtsa ladva lainõtasõ.

Haugat no pini edimäst puhku,
karas esä kaema -
es no tunnõ uma poiga;
haugat pini tõista puhku,
karas imä kaema -
es no tunnõ uma poiga.
haugat pini kolmat puhku,
karas sõsar kaema -
tuusõ no uma väiku velle,
kireviista kindeiista,
kannuspäide kaputiista.

„Vellekene helläkene,
ütle mullõ sõa ohtu,
kaiba mullõ sõa kahju!”
„Ei ma ütle sõa ohtu,
ei ka kaiba sõa kahju!
Mõsõ mu mõõka verestä,
mõsõ mu saapa savista,
ruuna kõttu rostõst,
varsa kabja kastõst!”
„Kost nii saapa saviga saiõ,
kost sii mõõka verega saiõ,
ruuna kõttu rostõga,
varsa kabja kastõga?”
„Tappi ütte tuvikese,
lennust ütte varbelase,
(Riian tapi rikka mehe,
Tartun tapi targa mehe) -
tuust nii saapa saviga saiõ,
tuust sii mõõka verega saiõ,
ruuna kõttu rostõga,
varsa kabja kastõga.

Sõsar hella linnukõne,
nüüd ma iks ütle sõa ohtu,
nüüd ma kaiba soa kahju:
sõan ei olõ naista armas,
sõan ei olõ kaasa kallis;
sõan om armas haĺĺas mõõka,
sõan om kallis kaasarauda (?);
hopõn alla ao täht,
miis päälä päävä täht;
satul sällän, saaridsõ jalusa,
killingene piidsakõnõ,
varajanõ varrõkõnõ.”
Leelo, leelo, ärä lõppi,
helle, lelle, jälle alusta.
Leelo-leelo-lee,
lee-lo-lee-lo-lee.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva nr 310) (lisatud RKM II 226, 186 (3) < Sangaste khk, Mäeküla, Tintso t (Restu vald?) – J.Pakri < Veera Hütsi (67 a), 1967); teksti kirjutas üles Gustav Seen (H II 6, 795/6 (12) < Sangaste khk ja v < Els ?, 1890).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

12. KES NO MEISTA SÕTTA LÄNNÜ? (San)

Venna sõjalugu

Sangaste

1r_v12_ERV_156_(1160)

KES NO MEISTA SÕTTA LÄNNÜ,
kua väärät väe ala?
Ol´l´ mull ütsi väiko veli,
väiko veli, ahka-särki,
tuo no meista sõtta lännü,
venne-väkke veerünü.

Valmist ta sõtta minekit,
sõa poole sõitemist.

Ise (isa) val´mist´ vangerida,
esi val´mist´, esi iki,
val´mist´ pojal sõtta minnä.

Veli suge obesida,
esi suge, esi iki,
suge vellel sõtta minnä.

Ime ummel´ ammeida,
esi ummel´, esi iki,
ummel´ pojal sõtta minnä.

Sõsar´ sõr´mi kindeida,
esi sõr´mi, esi iki,
sõr´mi vellel sõtta minnä.
.
Sõsar´ vellet küsütalli,
küsütalli nõvvetalli:
„Vellekene noorekene,
mino meeli marjakene,
kunas sĩast kodo tuled,
kunas päsed Pärnäest,
kunas lastas lahengust?”

„Sõsar elle linnukene,
ei ma enne kodo tule,
ei päse’ Pärnäest,
ei lase’ lahengust,
kui nee’ oja’ olut jooskva,
mõtsa veere’ veret laskva,
aina ladva’ aaniket -
sis ma sõast kodo tule,
sis ma päse Pärnäest,
sis ma lase lahengust.”

Sai ta sĩa peräle,
sai vainu vaijeelle
püssü’ säl´gä pööreti’a,
mõõga’ säl´gä mõõdeti’a,
piigi’ peijo pisteti’a,
saabas´ jalga saadeti’a.

Sĩsar´ läts varra vesile,
inne ako ainamaale,
nägi ta oja olut jooskvat,
mõtsa veere’ veret laskvat!

Veli no sĩast kodo tulli,
kodo lasi lahengust.

„Tule ise, tunne poiga,
arva ärä oma armu!”
Tulli ise – es no tunne':
venne mees, venne obene,
venne vammuski sällänä.

„Tule ime, tunne poiga,
arva ärä oma armu!”
Tulli ime, es no tunne:
venne mees, venne obene,
venne vammuski sällänä.

„Tule velle, tunne velle,
arva ärä vellekeist!”
Tulli velle, es tunnista:
venne mees, venne obene,
venne vammuski sällänä.

Tulli sisar´, tuusi velle
kirivista kindeista,
aetusist ammeista,
miä ta kodi kurbal meelel,
aije algel süämel.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877) (SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 445/7 (114) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

__H o b u n e__v a r a s t a t u d__

Read more... 0 comments

1. OLL MINA VÄIKENE MEHIKENE (Võn)

Hobune varastatud

Kambja/Võnnu

13k_vaatluuli_2r

OLL MINA VÄIKENE MEHIKENE,
põlve kooru (kõrgune) poisikene,
vaat-luu, vaat luu-lii,
põlve kooru poisikene,
 
Öösi pessi mõisa rehe,
päivä künni mõõdu maad,
vaat-luu, vaat luu-lii,
päiva künni mõõdu maad.
 
Panni obese süüma,
esi eitsi magama,
vaat-luu, vaat luu-lii,
esi eitsi magama.
 
Kuri mees tuli kuusikust,
varas mees tuli vaarikust,
vaat-luu, vaat luu-lii,
varas mees tuli vaarikust,
 
Varast mina hüa hobose,
tillukese teotäkku
vaat-luu, vaat luu-lii,
tillukese teotäkku.
 
Isa mõistis, isa kostis:
„Ära ike, Indrek poig,
vaat-luu, vaat luu-lii,
ära ike, Indrek poig!
 
Mull omma kotun kolme ruuna,
võta iiru, istu sälga,
vaat-luu, vaat luu-lii,
võta iiru, istu sälga.
 
Ma panen kõrvi kõrvalt vahtma,
musta ruuna muidu jooksma,
vaat-luu, vaat luu-lii,
musta ruuna muidu jooksma!”
 
Sõitsi üle Rõngu silla,
Rõngu neiu näievä,
vaat-luu, vaat luu-lii,
Rõngu neiu näievä:
 
„Oles sii miis ta meile saassi,
uppin meile uinatussi,
vaat-luu, vaat luu-lii,
uppin meile uinatussi!
 
Ma oles suve söömata,
talve tantsis kängätä,
vaat-luu, vaat luu-lii,
talve tantsis kängätä!”
 
Viis: Moritz Petai (64 a) (EÜS V 33 (35) < Kambja khk. Kodijärve v, Savimäe t – A. Kiiss, 1908), tekst: Jaan Tsirk (65 a) (EÜS VIII 266 (80) < Võnnu khk, Ahja v, m – J. ja M. Kärt, 1911).

Tagged in: võnnu_ Read more... 0 comments

2. VEI MINA HOBU OITUVALLE (Võn) (v-)

Hobune varastatud

Võnnu

x
VEI MINA HOBU OITUVALLE,
esi heitsi makama,
pää panni perve pääle,
jala järve veere pääle,
kõrva kõivu juure pääle.

Kuri mees tull kuusikust,
varas mees tull varikust,
varast minu hüva hobu,
paremba kui paadi ruuna,
ilusamba kui hiiru hobu.

Lätsi kodu nutaten.
Kes tull vasta tanumin?
Taat tull vasta tanumin:
„Ära nuta, pojakene,
mina lää hommen liina,
tuu sulle hüva hobu,
paremba kui paadi ruuna,
kõvemba kui kõrvi ruuna,
ilusamba kui hiiru hobu!”

H II 56, 583/4 (24) < Võnnu khk., Mäksa v. – H. Mikkel (1895).

Tagged in: võnnu_ Read more... 0 comments

3. OL'LI MINA TIL'LE TEOPOISSI (Kam)

Hobune varastatud

Kambja

9K_EYS_V_143_(29)_4r

OL’LI MINA TIL’LE TEOPOISSI,
üüse pessi mõisa rehe,
päivä künni mõõdumaad.
panni mina obu süüma,
suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala-katte kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
varas miis tulli varistikust,
varas’t minu il’le obu,
il’le obu, til’le täku.
Lätsi mina kodu iketen.
Kes tanumin vasta tul’li?
Taat’ tanumin vasta tul’li.
„Mes sä ikket, Endrik poig?”
„Mes ma ike taadikene -
panni mina obu süüma,
suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala-katte kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
varas miis tulli varistikust,
varas’t minu il’le obu,
il’le obu, til’le täku.”
„Ärä ike, Endrik poig,
mul om kotun kolme ruuna -
üits om iiru, tõine alli,
kolmas kullakarvaline.
Võta iiru, istu säl’gä,
kõrvil lase kõrval sõita,
mustal lase muidu joosta!”
Lätsi mina üle Rõngu silla,
Rõngu silda raksatu,
aluspalk sii praksatu.
Sääl mu küpär kergätü,
sääl ma mursi mõõga otsa,
sääl mo kulda sõrmus kat’te,
sääl mina ot’se upakeli,
sääl mina käisi käpakeli.
Rõngu neiju minnu näivä,
Rõngu karjusse mu kaiva:
„Oles see meesi mulle saassi -
suvel saisas söömätä,
talvel tandsis kän’gätä!”

Laulmise järele üles kirjutatud.

Laulnud Mihkel Käärd (51 a) (EÜS V 143 (29) ja EÜS V 29/31 (29) < Kambja khk, Kodijärve v, Kährimäe t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).

Tagged in: kambja_ Read more... 0 comments

4. MA LÄTSSI ORGO OMMATSILE (Ran)

Hobune varastatud. Tore sõit. Oleks

Rannu

1r_v1_ERA_II_186_429_(1)

MA LÄTSSI ORGO OMMATSILE,
Viromaale vellitsile.
anti liha soolast süvva,
kibetaste ollot juvva.

Jõi mina toopi, jõi mina kaitsi,
kolmandat jõi poole toopi,
sis jäi mina joobonessa.

Pannin pää põõsa pääle,
jalad Jaani niido pääle.
Varas tulli varikust,
kuri mees tulli kuusikust,
varrast minno hüä obose,
kuslapuudse loogakese,
pihlakatse piitsavarre,
rohilidse roosavarre.

Lätsin koddo ikkeenne,
ikkeenne, unnatenne.
Kes mull tee pääl vasta tulli?
Taat mul tee pääl vasta tulli.
„Mes sina ikket, noori miisi?”

„Obust ikken, taadikene.
Ma lätssi orgo ommatsile,
Viromaale vellitsile.
anti liha soolast süvva,
kibetaste ollot juvva.

Jõi mina toopi, jõi mina kaits,
kolmandat jõi poole toopi,
sis jäi mina joobonessa.

Pannin pää põõsa pääle,
jalad Jaani niido pääle.
Varas tulli varikust,
kuri mees tulli kuusikust,
varrast minno hüä obose,
kuslapuudse loogakese,
pihlakatse piitsavarre,
rohilidse roosavarre.”

„Ära ikke, noori meesi!
Meil om kodo kolmi ruuna:
üts om siidile silitu,
tõine om vasele valetu,
kolmas om kullale koetu -
istu sälga, sõida pääle,
sõida üles näijo linna.
Küll jo näijod sääl so näeva,
külä karjusse so kaeva:
vaata, kos tulep peijokene,
obu all kui ahjokene,
esi pääl kui päivakene,
jalad al kui jaanililli,
kübar pään kui kerkko kirri!
Olles se meesi meije meesi -
suust mind söödas, suust mind joodas,
suust mind söödas suhkarita,
peo päälta pähkenita!”

Viisi kirjutas üles Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti K. Tiller (E 55532/3 (9) < Rannu khk, 1854).

Tagged in: rannu_ Read more... 0 comments

5. OLIN MA VÄIKE MEHIKENE (San)

Tilluke teopoiss. Hobune varastatud. Nutust järv

Sangaste

2r_v5_27_EYS_I_17_(2)

OLIN MA VÄIKE MEHIKENE,
põlve kõrgu poisikene, vaat luu-li, vaat-luu,
põlve kõrgu poisikene,
 
öösi peksin mõisa rehe,
päeva kündsin mõõdumaa, vaat luu-li, vaat-luu,
päeva kündsin mõõdumaa.
 
Panin ma hobu ampi (lumpi) sööma,
ise heitsin magama, vaat luu-li, vaat-luu,
ise heitsin magama,
 
tuli varas vaarikust,
kuri mees tuli kuusikust, vaat luu-li, vaat-luu,
kuri mees tuli kuusikust,
varast mu ilusa hiirukese,
kure-karva kõrvikese, vaat luu-li, vaat-luu,
kure-karva kõrvikese,
 
vei metsa tille täku,
rohelise (rohilise) ruunakese, vaat luu-li, vaat-luu,
rohelise (rohilise) ruunakese.
 
Oh mu ilus hiirukene,
kure-karva kõrvikene, vaat luu-li, vaat-luu,
kure-karva kõrvikene!
 
Kus ma istun, sääl ma nutan (iken),
kus ma seisan, seinad märjad, vaat luu-li, vaat-luu,
kus ma seisan, seinad märjad,
 
sinna tilgub tiigikene,
kaunis kalajärvekene, vaat luu-li, vaat-luu,
kaunis kalajärvekene.
 
Viis kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 17 (2) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti L. Kuusik (E 64036 < Sangaste khk, 1929).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

6. OLI MINA VÄIKÕNE MEHEKÕNE (San)

Tilluke teopoiss. Hobune varastatud

Sangaste

2r_v6_ERV_251_(1804)

OLI MINA VÄIKÕNE MEHEKÕNE, le-lee, le-la-mus, lee,
põlve kõrru poisikõne, le-lee, le-la-mus, lee.
Saadeti minu teole, le-lee, le-la-mus, lee.
Mis sääl tegema mind panti, le-lee, le-la-mus, lee?
Kivistikku kiskumaie, le-lee, le-la-mus, lee,
kannestikku kakkumaie, le-lee, le-la-mus, lee,
öösi peksin mõisa rehe, le-lee, le-la-mus, lee,
päeva kündsin mõedu maa, le-lee, le-la-mus, lee.
 
Eitasin mina magama, le-lee, le-la-mus, lee -
pea mina pantsin peendra pääle, le-lee, le-la-mus, lee,
jala jõe veere poole, le-lee, le-la-mus, lee.
 
Siis tuli kuri kuusikust, le-lee, le-la-mus, lee,
varas tuli varikust, le-lee, le-la-mus, lee,
varast’ minu ti´l´le täku, le-lee, le-la-mus, lee,
tille täku, teo ruuna, le-lee, le-la-mus, lee.
 
Läitsin mina kodu nutuga, le-lee, le-la-mus, lee.
Kes säält kodust vastu tuli, le-lee, le-la-mus, lee?
Isa minul vastu tuli, le-lee, le-la-mus, lee.
„Mis sina iked, pojakõne, le-lee, le-la-mus, lee?”
„Miks mina ei ike isakõne, le-lee, le-la-mus, lee -
välläl olin väike ma väsinu, le-lee, le-la-mus, lee,
pantsin pea peendra pääle, le-lee, le-la-mus, lee,
jalad jõe veere poole, le-lee, le-la-mus, lee;
kuri oli tulnu kuusikust, le-lee, le-la-mus, lee,
varas oli tulnu varikust, le-lee, le-la-mus, lee,
varast minu tille täku, le-lee, le-la-mus, lee,
tille täku, teo ruuna, le-lee, le-la-mus, lee.”
 
„Ära sina ike, pojakõne, le-lee, le-la-mus, lee,
mull om kodun kolmed ruunad, le-lee, le-la-mus, lee -
üits om iiru, tõine kõrvi, le-lee, le-la-mus, lee,
kolmas kullakarvaline, le-lee, le-la-mus, lee.
Iiru panen mina ette, le-lee, le-la-mus, lee,
kõrvi panen ma kõrvale, le-lee, le-la-mus, lee,
keskele kullakarvalise, le-lee, le-la-mus, lee!”
Sõida ma siis üle Põru silla, le-lee, le-la-mus, lee,
Põru silda prõksati, le-lee, le-la-mus, lee,
minu kübar kergati, le-lee, le-la-mus, lee.
 
Põru sild – Põru mõisa juures, Kuigatsis, Sangaste k.
 
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERA 251 (1804) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva nr 309), tekst: Mari Jäärmann (58 a) (H II 25, 819/20 (4) < Tartu linn < Sangaste khk, Kuigatsi v – Johann Trull, 1890).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

7. EMÄ PAND´ KARJA MU KASUMA (San) (viis kontr)

Hobune (kari) kadunud

Sangaste

2r_v7_EYS_I_17_(2)

EMÄ PAND´ KARJA MU KASUMA,
võsa veerde venimä,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
võsa veerde venimä,
 
mõtel’ karjast kaduvat,
võsa vilust viidävät,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
võsa vilust viidävät. -
 
Kao ei karjast kohegi,
vii’ä võsa vilusta,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
vii’ä võsa vilusta.
 
Karjast katte karjat-lehmä,
karjat-lehmä, kirjät-lehmä,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
karjat-lehmä, kirjät-lehmä,
 
eest mu esä obese’ ja
veerest velle virga ratsu,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
veerest velle virga ratsu.
 
Ai mina orja otsimaia,
nõmme noore nõudemaia,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
nõmme noore nõudemaia.
 
Otsi es ori obesta,
nõmme noor´ es nõvva ratsu,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
nõmme noor´ es nõvva ratsu.
 
Lätsi esi otsimaia,
otsimaia, nõudemaia,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
otsimaia, nõudemaia.
 
Tilisti ma elisti ja
elisti ma elmeida,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
elisti ma elmeida.
 
Metsast tulli karjat-lehmä,
vaarikust esä obene’,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
vaarikust esä obene’.
 
„Kus sina ollit, mu obene,
või kus sina, kirjat-lehmä,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
või kus sina, kirjat-lehmä?”
 
„Ollim´ külä orasena,
tandsem´ velle tatre-nurmen,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
tandsem´ velle tatre-nurmen!”
 
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 17 (2) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Eeva Summer (60 a) (H II 5, 525/6 (182) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

8. OLLI MINA VÄIKE MIHEKE (San)

Tille teopoiss. Hobune varastatud

Sangaste

2r_v27_EYS_I_17_(2)

Hobuse varastamine
 
OLLI MINA VÄIKE MIHEKE,
põlve piiu (pikku) poisike,
vaat luu-li, vaat-luu,
põlve piiu (pikku) poisike,
 
üüse pesse mõisa rihe,
päivä kündse mõõdu maad,
vaat luu-li, vaat-luu,
päivä kündse mõõdu maad.
 
Uni tulli uinussile,
tahtse mina magama,
vaat luu-li, vaat-luu,
tahtse mina magama,
 
panni pää paiju pääle,
jala jõõ perve pääle,
vaat luu-li, vaat-luu,
jala jõõ perve pääle;
 
es näe hobõst, es näe atra,
jäie mina magama,
vaat luu-li, vaat-luu,
jäie mina magama.
 
Varas miis tull varikust,
kuri miis tull kuusikust,
vaat luu-li, vaat-luu,
kuri miis tull kuusikust,
 
varast minu tillu täku,
tillu täku, tii-ruuna (teoruuna),
vaat luu-li, vaat-luu,.
tillu täku, tii-ruuna,
 
Lätsi ikken kodu poole,
kes sääl tii pääl vastu tulli,
vaat luu-li, vaat-luu,
kes sääl tii pääl vastu tulli?
 
Imä tulli nõvvõtenna:
„Mis sa iket pojakõne,
vaat luu-li, vaat-luu,
mis sa iket pojakõne?”
 
„Mis ma’i ikke, imäkene,
mis ma’i kaiba, memmeke,
vaat luu-li, vaat-luu,e –
mis ma’i kaiba, memmeke,
 
Uni tulli uinussile,
tahtse mina magama,
vaat luu-li, vaat-luu,
tahtse mina magama,
 
panni pää paiju pääle,
jala jõõ perve pääle,
vaat luu-li, vaat-luu,
jala jõõ perve pääle;
 
es näe hobõst, es näe atra,
jäie mina magama,
vaat luu-li, vaat-luu,
jäie mina magama.
 
Varas miis tull varikust,
kuri miis tull kuusikust,
vaat luu-li, vaat-luu,
kuri miis tull kuusikust,
 
varast minu tillu täku,
tillu täku, tii-ruuna,
vaat luu-li, vaat-luu,
tillu täku, tii-ruuna.”
 
„Ärä ike, pojakõne,
mull om kottun kolmi obest,
vaat luu-li, vaat-luu,
mull om kottun kolmi obest:
 
üits om all (hall) ja tõne iiru,
kolmas kurekarvaline,
vaat luu-li, vaat-luu,-
kolmas kurekarvaline;
 
võta tallist uue täku,
uue täku, tiiruuna,
vaat luu-li, vaat-luu,
uue täku, tiiruuna!”
 
Panni mina alli ette,
panni kõrvi kõrvale,
vaat luu-li, vaat-luu,
panni kõrvi kõrvale,
 
panni kõrvi kõrvale ja
sõitse üle Soome silla,
vaat luu-li, vaat-luu,
sõitse üle Soome silla -
 
Soome silda räksäti ja
aluspalki paugati,
vaat luu-li, vaat-luu,
aluspalki paugati.
 
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 17 (2) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Anna Müllerson (50 a) (ERA II 11, 687/8 (1) < Sangaste, Restu v – Linda Müllerson, 1929), täiendatud (H II 6, 770/1 (101) < Sangaste khk, Keeni v – P. Saul < Lotta Küppär (87 a), 1890).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

9. LÄTSI SOODE SÕITEMAIE (San)

Hobune varastatud

Sangaste

1r_v28_EYS_VI_213_(104)

LÄTSI SOODE SÕITEMAIE,
näie ma sooda suitsavad,
palu pikaste palavad -
mõtsi ma mõisa palavat.
Ai ma manu kaemä:
soo tekk sulaja õlut,
palu armast aaniket.

Jõi ma toobi, jõi ma katsi,
kolmandat ka koogutelli,
neljandat ma neelati,
viiendat ma veeritäsi.

Sääl jäi mina joobunessä,
hobune jäi hüübinessä.
Lätsi variku ma magama,
jala panni kannu pääle.
Seeni tull varas varikust,
kuri meesi kuusikust.
Varast minno hää hobese,
varast saaritse sadule,
kilingitse keppikese,
välimitse väidsekese,
rohilitse roosakese.

Lät´s´i ma kodu ikkõ-õn,
ikkõ-õnna esä manu.
„Missa ikõt, pojakõnõ?”
„Miks ei ike, esäkene!
Lätsi soode sõitemaie,
näie ma sooda suitsavad,
palu pikaste palavad -
mõtsi ma mõisa palavat.
Ai ma manu kaemä:
soo tekk sulaja õlut,
palu armast aaniket.

Jõi ma toobi, jõi ma katsi,
kolmandat ka koogutelli,
neljandat ma neelati,
viiendat ma veeritäsi.

Sääl jäi mina joobunessä,
hobune jäi hüübinessä.
Lätsi variku ma magama,
jala panni kannu pääle.
Seeni tull varas varikust,
kuri meesi kuusikust.
Varast minno hää hobese,
varast saaritse sadule,
kilingitse keppikese,
välimitse väidsekese,
rohilitse roosakese.”
„Ära ikke, poiga noori!
Mul on kotun kolmi ruuna –
võta hiiru, istu sälgä,
kõrvil lase kõrval käia,
mustal lase muidu sõita!”

Viis: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 213 (104) < Sangaste khk, Restu v – A. Kiiss, 1909), tekst: Villem Falkenberg (H III 7, 163/4 (3) < Sangaste khk, Uniküla v – Friedrich Kuhlbars, 1869 (kogutud), 1889 (saadetud).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

10. OH MINA VAENE MEHEKENÕ (Ote)

Hobune varastatud

Otepää

1.

1r_v8_EYS_V_144_(34)

2.

2r_v8_EYS_V_151_(70

OH MINA VAENE MEHEKENÕ, lillipoo, elleroo
põlvõ koru (kõrgu(ne)) poisikõnõ, lillipoo, elleroo.
Aeti minnu, vaene, teole, lillipoo, elleroo -
kivistikku kiskuma, lillipoo, elleroo,
kannistiku kakuma, lillipoo, elleroo.
Ööse pessi mõisa rehe, lillipoo, elleroo,
päivä kündse mõisa maa, lillipoo, elleroo.
Lassi ma hobõsõ vallalõ, lillipoo, elleroo,
isi istsin puhkama, lillipoo, elleroo:
pää ma panni perve pääle, lillipoo, elleroo,
jala perve veere pääle, lillipoo, elleroo.
Kuri mees tulli kuusikust, lillipoo, elleroo,
varas-mees tulli vaarikust, lillipoo, elleroo,
veie minu tillu täku, lillipoo, elleroo,
tillu täku, teoruuna, lillipoo, elleroo.
 
Lätsi mina ikõn kodu poolõ, lillipoo, elleroo,
Esa tulli vasta tanumin, lillipoo, elleroo:
„Mis sina ikõd, Juhun-poiga, lillipoo, elleroo?”
„Mis mina ikõ esäkene, lillipoo, elleroo!
Aeti minnu, vaene, teole, lillipoo, elleroo -
kivistikku kiskuma, lillipoo, elleroo,
kannistiku kakuma, lillipoo, elleroo.
Ööse pessi mõisa rehe, lillipoo, elleroo,
päivä kündse mõisa maa, lillipoo, elleroo.
Lassi ma hobõsõ vallalõ, lillipoo, elleroo,
isi istsin puhkama, lillipoo, elleroo:
pää ma panni perve pääle, lillipoo, elleroo,
jala perve veere pääle, lillipoo, elleroo.
Kuri mees tulli kuusikust, lillipoo, elleroo,
varas-mees tulli vaarikust, lillipoo, elleroo,
veie minu tillu täkü, lillipoo, elleroo,
tillu täku, teoruuna, lillipoo, elleroo!”
 
„Ärä sina ikõ, Juhan poiga, lillipoo, elleroo!
Mull om kotun kolmõ ruuna, lillipoo, elleroo:
üts om hiiru, tõnõ halli, lillipoo, elleroo,
kolmas kullakarvaline, lillipoo, elleroo.
Võta hiiru, istu sälgä, lillipoo, elleroo,
halli võta kõrvalõ, lillipoo, elleroo,
kullanõ jääs kodu juuskma, lillipoo, elleroo.”
 
Võtsõ hiiru, istsi sälgä, lillipoo, elleroo,
halli võtsõ kõrvalõ, lillipoo, elleroo.
Sõitsõ üle Rõngu silla, lillipoo, elleroo:
Rõngu sild sääl rõksuti, lillipoo, elleroo,
aluspalki praksati, lillipoo, elleroo,
minu küpär kergüti, lillipoo, elleroo,
siidilinti lõiguti, lillipoo, elleroo.
 
Viisid: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908) ja Adele Uibo (17 a) (EÜS V 151 (70) < Vastse-Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. A. Palmkütte (H II 31, 655 (8) < Otepää khk, Ilmjärve v, Peebu t, 1890).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

11. OH MINA VAENE MEHEKENÕ (Ote)

Hobune varastatud

Otepää

2r_v7_EYS_V_151_(70)

Hobuse otsimine
 
OH MINA VAENE MEHEKENÕ,
põlvõ koru (kõrgu(ne)) poisikõnõ,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
põlvõ koru (kõrgu(ne)) poisikõnõ.
 
Aeti minnu, vaene, teole -
kivistikku kiskuma,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
kivistikku kiskuma.
 
kivistikku kiskuma ja
kannustikku kakuma,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
kannustikku kakuma.
 
Ööse pessi mõisa rehe,
päivä kündse mõisa maa,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
päivä kündse mõisa maa.
 
Lassi ma hobõsõ vallalõ,
isi istsin puhkama,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
isi istsin puhkama:
 
pää ma panni perve pääle,
jala perve veere pääle,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
jala perve veere pääle.
 
Ära katte mu hobune,
tillukene teoruuna,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
tillukene teoruuna:
 
jäle lätsi järve poole,
tii-rada ranna poole,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
tii-rada ranna poole.
 
Saatse orja otsimaje,
vele virka nõudemaie,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
vele virka nõudemaie:
 
„Mine, ori, too hobune,
vele virka, nõvva ratsu,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
vele virka, nõvva ratsu!”
 
Iis (ei toonud) tuu ori obusta,
vele virka nõvva_as ratsu,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
vele virka nõvva_as ratsu.
 
Lätsi esi, tillukene,
tillukene, terävakene,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
tillukene, terävakene,
 
ullukene, usinakene,
noorekene nobetakene,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
noorekene nobetakene.
 
Võti päitse ütenna,
lätsi korgele mäele,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
lätsi korgele mäele,
 
tilisti ma, vilisti ma,
tilisti ma päitseida,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
tilisti ma päitseida.
 
Tulli obu hirnaten,
kõrvi ruuna kõigaten,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
kõrvi ruuna kõigaten.
 
„Kon sa olit, mu obune?
Seit sa Seeli rüanna,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
seit sa Seeli rüanna,
 
vilassit Viru nisuna,
tandset Tailna taterikun,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
tandset Tailna taterikun?
 
Obu vasta irnaten,
kõrvi vasta kõigaten,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
kõrvi vasta kõigaten:
 
„Süü es Seeli rüänna,
tandsi_es Tailna taterikun,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
tandsi_es Tailna taterikun -
 
ma oli kulda koppelin,
tina-tiigi veere pääl,
vaat-vaa-li, vat-vat-vaali,
tina-tiigi veere pääl!”
 
Viis: Adele Uibo (17) (EÜS V 151 (70) < Vastse-Otepää khk – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kütt (H III 22, 67 (11) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde, 1895).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

12. OL'LI MINA TIL'LE TEOPOISSI (Kam)

Hobune varastatud

Kambja

4_jut_3_teopoiss_143_(29)_4r

OL’LI MINA TIL’LE TEOPOISSI,
üüse pessi mõisa rehe,
päivä künni mõõdumaad.
panni mina obu süüma,
suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala-katte kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
varas miis tulli varistikust,
varas’t minu il’le obu,
il’le obu, til’le täku.
Lätsi mina kodu iketen.
Kes tanumin vasta tul’li?
Taat’ tanumin vasta tul’li.
„Mes sä ikket, Endrik poig?”
„Mes ma ike taadikene -
panni mina obu süüma,
suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala-katte kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
varas miis tulli varistikust,
varas’t minu il’le obu,
il’le obu, til’le täku.”
„Ärä ike, Endrik poig,
mul om kotun kolme ruuna -
üits om iiru, tõine alli,
kolmas kullakarvaline.
Võta iiru, istu säl’gä,
kõrvil lase kõrval sõita,
mustal lase muidu joosta!”
Lätsi mina üle Rõngu silla,
Rõngu silda raksatu,
aluspalk sii praksatu.
Sääl mu küpär kergätü,
sääl ma mursi mõõga otsa,
sääl mo kulda sõrmus kat’te,
sääl mina ot’se upakeli,
sääl mina käisi käpakeli.
Rõngu neiju minnu näivä,
Rõngu karjusse mu kaiva:
„Oles see meesi mulle saassi -
suvel saisas söömätä,
talvel tandsis kän’gätä!”

Laulmise järele üles kirjutatud.

Laulnud Mihkel Käärd (51 a) (EÜS V 143 (29) ja EÜS V 29/31 (29) < Kambja khk, Kodijärve v, Kährimäe t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).

Tagged in: kambja_ Read more... 0 comments

13. OL'LI MA ESÄ KODUNA (Puh)

Hobune kadunud

Puhja

1_jut_1_EYS_V_550a_(5)_1r

OL’LI MA ESÄ KODUNA,
ol’li ma emä koduna,
üüse ol’lu, päivä kal’lu -
üüse ol’lu eitsinagi,
päiva kal’lu karjanagi.
Üüse oisi esä obese,
päivä kaidsi memme karja.

Eitsi lätsi ehtemaie,
kõhna karja oidemaie.
Pannin pää põõsa pääle,
jala kannule toesi.
Tul’li varas varikusta,
kuri meesi kuusikusta.
varast mu üvä obese,
üvä tammitse taosse -
loidapuust ol’li loogakene,
sarapuust ol’li saanikene.
Katte mu velle verrev ratsu!

Saadi ullu otsimaie,
nõrgakese nõudemaie -
es saa ullust otsijata,
ega nõrgast nõudijata:
ull tuli kodu uikeenna
läbi paju paukeenna.

Lätsi esi otsimaie.
Ot’se oru ot’se mäe,
kaije kalda ma kavala.
Ratsu mul vasta irnatie:
„Kulle, kos mu aina andja,
aina andja, kaara kandja!”

Viis: M. Pehka (58 a) (EÜS V 550 (5) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 816/7 (82) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909); täiendatud (EÜS VI 839 (100) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Kadri Sütt (75 a), 1909) ja (EÜS V 506 (5) < Puhja khk – M. Pehka < Mari Pehka (58 a), 1908).

Tagged in: puhja_ Read more... 0 comments

14. KAUA KÄISIN KARJADESSA (Rõn)

Kari kadunud. Hobuse otsija

Rõngu

3_kaua_kaisin_1r

Karjalaul

KAUA KÄISIN KARJADESSA,
kaua karja hoole pool,
vai mina hulgasta uneti -
karjast katte karjat-lehma
eest katte esa hobune.

Pandi orja otsimaie,
nõrka venda nõudemaie -
ori es otsi hobusta,
nõrk es nõua ratsukesta.

Läksin ise otsimaie.
Võtsin valjad ma vajasta,
päitsed pääva tõusuteelta.
Tuli mull vastu kuukene,
võtsin kuulta ma kuuluta:
„Tere kuuda, kulda-meessa,
juhata mull’ karjat-lehma
ja ka raudjat ratsukesta!”
Kuu kuldane kuulutas:
„Kaasikussa karjat-lehma,
hobu hulgub heinamaala.”

Mina jälle otsimaie.
Võtsin uuest päitsed pihku,
valjad kaenla kaeluspidi,
läksin mõne sammukesta,
pea paari kümmenda.
Hobu vastu hirnumaie.

„Kus sa olid, mu hobune –
eks sina olnud orassel,
tantsind talu tataressa,
rünnasid suvirügida?”
Hobu vastu vaidlemaie:
„Ei mina olnud orassel,
ei mina tantsind tataressa,
ei rünnand suvirügida -
metsas mõnda heina sõin,
mis mul magus maitsimaies
ega pahas panemaies.”

Viisi kirjutasid üles P. Kurg ja hr. Bruus (EÜS II 19 (65) < Rõngu khk, 1905), tekst: Mihkel Rebane (H, Jõgever 2, 15/17 (674 (2) < Rõngu khk, Schloss-Ringen [Suure-Rõngu] m, Piiri t – Mihkel Käärik, 1888).

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

__H ä r j a d__m u r t u d__

Read more... 0 comments

1. TULDA LEIVÄ TUIMA' RAVVA' (San)

Härjad murtud

Sangaste

1r_v26_ERV_1 _(2)

TULDA LEIVÄ TUIMA’ RAVVA’,
k´ibõnida k´ülmä’ k´ivi’,
utsu lei Urvastõ nurmõn,
savvu Sangastõ saarõn.

Ai-tui-tui-tui, tukka mõtsa,
pääle pimme paiu mõtsa!
Sääl ma raie rattapuida,
kõkkutesi kõdarapuida,
tikutõsi tele(telje)puida,
oma k´ülä velle vehmeriida,
tõsõ talu taadõ taoslaudu.

Tul´l´i susi soomikusta,
lag´a k´äppä laanikusta,
k´is´k´ minu k´ir´ju, lahk´ minu laug´i,
üä’ är´jä’ mull mõlõmba’.

Lät´s´i ma kodu ikkõ-õn,
ikkõ-õn esä manu.
„Missa ikõt, pojakõnõ?”

„Raie ma, raie rattapuida,
kõkkutesi kõdarapuida,
tikutõsi tele(telje)puida,
oma k´ülä velle vehmeriida,
tõsõ talu taadõ taoslaudu.

Tul´l´i susi soomikusta,
lag´a k´äppä laanikusta,
k´is´k´ minu k´ir´ju, lahk´ minu laug´i,
üä’ är´jä’ mull mõlõmba’.”

„Ärä ikku, pojakõnõ!
las mu poolik (?Poolo- härja nimi) poja saa,
las mu kar´jas (Kirjas?) kandma saa,
sis saad kirja, sis saad laugi,
üä’ är´jä’ mõlõmba’!”

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 1 (2) < Sangaste khk,1877) (SKS, Lähteenkorva, 303), teksti Gustav Seen (H III 9, 885/6 (9) < Sangaste khk, Sangaste v, 1890).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

2. ENNE OLIN HÄRRA POISSI (Ote)

Härjad murtud

Otepää

1r_v3_EYS_V_158_(106)

Teoaja laul

ENNE OLIN HÄRRA POISSI,
taga Riia tallipoissi.
Kündsin üles härra põllu,
risti rästi härra põllu,
ajasin adra kivi taha,
piitsa visksin padrikusse.
Hunt tuli soovikusta,
laiakäppa laanikusta,
kisksid minu kirju härja,
lõhksid minu laugu härja,
murdsid maha mustikese.

Läksin kodu kaebama,
kaebama ja nutema.
Kes sääl kodu vastu tuli?
Isa kodu vastu tuli.
„Mis sina nutad, memme poega?
„Kündsin üles härra põllu,
risti-rästi härra põllu,
ajasin adra kivi taha,
piitsa visksin padrikusse.
Hunt tuli soovikusta,
laiakäppa laanikusta,
kisksid minu kirju härja,
lõhksid minu laugu härja,
murdsid maha mustikese.”

Läksid ära kui maa mürises,
maa mürises ja taevas põrises,
pilved lõivad pillerkaari,
kuu kukkus kummuli.

Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 157 (106) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), tekst: Johan Jänes (55 a) (E 56415 (48) < Otepää khk, Palupera v, Tõnise t – E. Grünberg, 1925).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

3. OLLI MINA ORJAN OTTEPÄN (Ote)

Hollandi sulane. Härjad murtud

Otepää

1r_v2_EYS_V_149_(61)

OLLI MINA ORJAN OTTEPÄN,
käisi karjan Kammian,
Soomemaal olli sulasen.
Künni üles härra nurme,
risti-rästi Riia nurme;
aie mina adra kivi taade,
tsusksi piidsa peendreeda,
lassi härga laaneessa.
Tuli susi Soomeesta,
laia käppa laaneesta:
kiskus minu kirju härja,
murdis minu musta härja,
lahkus minu laugi härja.

Lätsi mina kodu ikkeenna,
ikkeenna, unnatenna.
Kes mull kodun vasta tulli?
Esa kodun vasta tulli.
„Mis sa ikket, kallis poega?
„Miks ei ikke, taadikene! -
Olli mina orjan Ottepän,
käisi karjan Kammian,
Soomemaal olli sulasen.
Künni üles härra nurme,
risti-rästi Riia nurme;
aie mina adra kivi taade,
tsusksi piidsa peendreeda,
lassi härga laaneessa.
Tuli susi Soomeesta,
laiakäppa laaneesta:
kiskus minu kirju härja,
murdis minu musta härja,
lahkus minu laugi härja.”

„Ära ikke, kallis poega,
mull om kodun kolmi ruuna,
esi istu hiiru sälga,
poja pane paadi sälga,
kubia säe kul’luste sälga.
Lase kui maa mürises,
lase kui taivas jõrises,
lase et kuu käi kummali,
pilve lööva pillakaari!”

Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (61) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grosschmidt (H IV 4, 647 (2) ja H IV 4, 648 (3) < Otepää khk, 1887).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

4. LÄKSIN METSA KÜNDAMAIE (Rõn) (V-)

Härjad murtud

Rõngu

x

Sahka laul.

LÄKSIN METSA KÜNDAMAIE,
kuuma päeva paisteenna,
oodi ma toitu toodavat -
näe_es toitu toodavat!
Vilisti ma vinti metsast,
parmo pajo põõsaasta -
pist ta Kirju kindsu pääle,
pugalile puusa pääle.
Kiri läks metsa kiieldes,
pugal perra pukkaten.
Jätsin sahka saisamaie,
ise manu magamaie,
ikke otsa hingamaie.

Viis: P. Kurg (EÜS III 34 (11) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906), tekst: Mihkel Rebane (H, Jõgever 2, 15 (673 (1)) < Rõngu khk, Schloss-Ringen [Suure-Rõngu] m, Piiri t – Mihkel Kaerick (Käärik), 1888).

Tagged in: rõngu_ Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

__U p p u n u d__v e l i__

Read more... 0 comments

1. OL'LI MUL KOLMI VELLEKEISTA (Puh)

Uppunud vend

Puhja

2r_v1_EYS_V_550_(6)

OL’LI MUL KOLMI VELLEKEISTA:
üte saadi marjasmaale,
tõise saadi karjasmaale,
kolmanda saadi kalale.
Üits tul’li velle marjasmaalta,
tõine tul’li velle karjasmaalta,
kolmat ei tullu kalalta.

Tei ma päise pätsikese,
lätsi velle otsimaie.
Tul’li mul vasta vana meesi.
„Tere, tere, vana meesi!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevat,
mere pääle sõudevat,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi – ei konele!”
Lätsi jälle tüki teeda,
tüki teeda, marja maada.
Tul’li tähte, täisi meesi.
„Tere, tähte, täisi meesi!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevat,
mere pääle sõudevat,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi – ei konele!”
Lätsi jälle tüki teeda,
tüki teeda marja maada,
tüki silda ma siletsi.
Tul’li kuu, kuldkübärä.
„Tere, kuu, kuldkübärä!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevat,
mere pääle sõudevat,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi – ei kõnele!”
Lätsi jälle tüki teeda,
tüki teeda, marja maada,
tüki silda ma siletsi.
Tul’li päivä päältä pilve.
„Tere päiva päältä pilve!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevata,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi ja kõnele:
veli sul vette upunessa,
ame jäi täl alla vii,
küpär jäi vii külile.”
Kübärät ikse kümme aastat,
velle ennäst elu aja.

Viis: Mari Pehka (58 a) EÜS V 550 (6) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 793/6 (59) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).

Tagged in: puhja_ Read more... 0 comments

2. OLLI MULL KOLMI VENNAKESTA (Ran)

Vend veehädas

Rannu

1r_v2_ERA_II_186_429_(1)

OLLI MULL KOLMI VENNAKESTA:
ühe saatsin karjamaale,
tõise saatsin marjamaale,
kolmanda kalamerele.
Tulli kodu karjamaalta -
karja pullike eessa,
tulli kodu marjamaalta -
marjakorvike käessa,
ei tulnud kalamerelta.

Laksin venda otsimaie,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vasta või tulesse?
Tulli vasta päivakene.
Mina päiva teretama:
„Tere, päiva, pealta ilma,
kas sa nägid meie venda
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada?”

„Ei ma näinud teie venda
mere pääle ei mineva,
jõe pääle jõudevada.”

Läksin jälle tükki teeda.
Kes mul vasta või tulesse?
Tulli vasta kuukene.
Mina kuuta teretama:
„Tere, kuu, kumer kübara!
kas sa nägid meie venda
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada?”
„Ei ma näinud teie venda
mere pääle ei mineva,
jõe pääle jõudevada.”

Läksin jälle tükki teeda,
tükki teeda pallu maada.
Kes mul vasta või tulesse?
Tulli vasta tähekene.
Mina tähte teretama:
„Tere, tähti, täisi meesi,
kas sa nägid meie venda
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada?”

„Jah, ma nägin teie venda,
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada –
luise lootsiku nõnasse,
puise purju keskeelle.
Ei tule ta enamb tagasi.”

Kuu mina nutsin venna kuube,
päeva nutsin venna pärga,
aasta venna ameta,
eluaja vennakesta.

Viisi kirjutas üles Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti H. Raag (H II 30, 346/7 (24) < Rannu khk, 1889).

Tagged in: rannu_ Read more... 0 comments

3. OLLI MUL KOLMI VENNAKESTA (Ote)

Uppunud vend

Otepää

1r_v9_EYS_V_148_(53)

Venna otsija

OLLI MUL KOLMI VENNAKESTA,
kolmi kui ua-ivada,
kaits kui herne-kaunakesta.
Üte panni marjamaale,
tõse panni karjamaale,
kolmanda saatse kalale.
Tulli velle marjamaalta,
tõine velle karjamaalta,
ei tulnud kolmandat kalalta.
Panni_s sõle sõudemaie,
lehe laia lendamaie:
„Sõua sõlge, lenna lehte!”
Esi ma kõndse tüki teeda,
tüki teeda, marka maada,
küünär kullasta mägeda.

Mis mul vasta tullenessi?
Näie Tähe tõsemise (tõusmise),
naksi Tähega kõnelema,
naksi Tähelta küsimä:
„Tere, Tähte, poisikene!
Kas sa nägit minu velle?”
Kostis Tähte kurval meelel,
kurval meelel, leinä keelel:
„Es ma’s näe, ei kah ütle!”

Panni_s sõle sõudemaie,
lehe laia lendamaie:
„Sõua sõlge, lenna lehte!
Esi ma kõndse tüki teeda,
tüki teeda, marka maada,
küünär kullasta mägeda.

Mis mul vasta tullenessi?
Näie Kuu tõsemise (tõusmise),
naksi Kuuga ma kõnelema,
naksi Kuulta ma küsimä:
„Tere, Kuuda, vana meesi,
kas sa nägit minu velle?”
Kostis (koste) Kuuda kurval meelel,
kurval meelel, leinä keelel:
„Es ma’s näe, ei kah ütle!”

Panni_s sõle sõudemaie,
lehe laia lendamaie:
„Sõua sõlge, lenna lehte!”
Esi ma kõndse tüki teeda,
tüki teeda, marka maada,
küünär kullasta mägeda.

Mis mul vasta tullenessi?
Näie Päivä tõsemise (tõusmise),
naksi Päiväga kõnelema,
naksi Päivälta küsimä:
„Tere, Päivä, noori meesi!
Kas sa nägit minu velle?”
Kostis Päivä kurval meelel,
kurval meelel, leinä keelel:
„Jah, ma näie, jah ma ütle:
vesi võtse vellekese,
vellekese, kalalise.
Pärli jäivä pääle vetta,
saapa jäiva saare pääle,
särgi saare veere pääle,
kübära jäi keriku teele.”

(oli leinü ? asendasin leinä )

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 31, 176/7 (1) < Otepää, 1889).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

__H a n e d__k a d u n u d__

Read more... 0 comments

1. EMAKENE, ENNEKENE (Puh)

Haned kadunud

Puhja

1.

1r_v2_EYS_VI_728_(61)

2.

2r_v2_teine_viis_26_(50)

EMAKENE, ENNEKENE,
muile (sa) annit muida tööda,
sulasella suurda tööda,
mulle annid ani oida,
ani oida, kana kaitsta,
kana karja kaitseda.

Aie ma ani ojalle,
keeruti kana kesälle.
Tuli kotkas, kurja lindu,
ahka lindu aavikust,
aie mu ani ojalta.
keeruti kana kesälta.

Lätsi ma kodu ikkennä,
ikkennä leenätennä.
Memme minulta küsima:
„Mis sina ikked, poiga noori?”

„Mes ma ike, memmekene -
muile (sa) annit muida tööda,
sulasella suurda tööda,
mulle annid ani oida,
ani oida, kana kaitsta,
kana karja kaitseda.

Aie ma ani ojalle,
keeruti kana kesälle.
Tuli kotkas, kurja lindu,
ahka lindu aavikust,
aie mu ani ojalta.
keeruti kana kesälta.

Emakene, ennekene,
tee mull päevas pätsikene,
kates kuus tee kakukene!
ma lään ani otsimaie,
laagrikesta (?) (kana) nõudemaie!”

„Mine sinna mõisaessa,
kos om risti riida peal,
tiputedu aia teiba!”

Lätsi sinna mõisaessa,
kos oli risti riida pääl,
tiputedu aia teiba.

Valati (ootsin) mina, valati,
kos mull ase andanessa?
Ase mull anti ahju ette,
penki panti paiste-ella -
sääl mull linik liikunessa,
pallapoolik paistenessa.

Valati mina, valati,
mis mull sääl sis süüa anti?
Toodi oma ani liha.

Valati mina, valati,
mis mull sääl sis juua anti?
Anti oma laagri verda.

Pitsiti ma liha peosse,
kääni vere käissenesse,
viisi kodu ema kätte.

Viis Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 728 (61) < Puhja khk, Konguta v – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Helgilt (sünd. 1850) (ERA II 86, 239 (20) < Puhja – H. Tera, 1933), täiendatud (H I 3, 540 (10) ja H I 3, 538 (4) < Puhja khk – D. Sell, 1888).

Teine viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 726 (50) < Puhja khk – M. Pehka, 1909).

Tagged in: puhja_ Read more... 0 comments

2. ESAKENE ENNEKENE (Kam)

Haned kadunud. Suur tamm. Venna kirvehaav

Kambja

11k_annekene_1r

ESAKENE ENNEKENE,
muile annid muida tööda,
sulastele suurta tööda -
mulle annid halba tööda:
mulle annid ani hoita,
ani hoita, kanad kaitsa.
Ai ma ani vesile,
kanad kulla kastele.
Tuli tuulta muialt maalta,
ai mu ani vesilta,
kanad kulla kastelta,
liiger-laager laintelta.

Lätsin ani otsimaie.
Vastu tulli kümme kündjad,
Üheksa tuli äestajad,
sada saadu rookijad,
tuhat tükki korjajat.
Võtti kündjal kõnelda,
äestajal heita häälta:
„Kas te näite minnu ani?”
Ei se kündija kõnele,
äestaja ei heita häälte.
Võtsin kündjal kübara,
äestajal hääh hobuse,
saadu rookije sadula -
joba kündja kõneles,
äestaja heitis häälta:
„Mänäs olli teie ani?”
„Kuldasiivu, karda-kaala,
hõbe nõtsiga mõlema!”
„Mine Mõõlo mõisehe,
sääl su ane tapetakse.”
Lätsi Mõõlo mõisehe,
vaatin mina vaatin,
mes mull süvve andanes -
anti oma ani liha;
mes mull juvva andanes -
anti oma ani verda.

Pistsin liha peosse,
käänin vere käisesse.
Viisin ma liha kodusse,
matsen põllu-pindrasse.
Vaatin mina vaatin,
mes säält välja kasvanesse -
välja kasvi suure tamme,
suure tamme, pikka oksa.
Tamm taht taivasta laota,
pikka oksa pilved pildu.
Võtsen vellele kõnelda:
„Velle hella poisikene,
ihu kirves kirju-varsi.
tao tuli-teravas,
siis mine tamme raiumaie!”

Veli läts tamme raiumaie,
ragus käe, raius jala,
ragus kümme külle luuta,
ragus katski kaala luuta,
veri karas versta maata.

Lätsin velle vaatamaie,
tei ma kolme kookikista:
üte tei sialihasta,
tõise kanamunasta,
kolmas piima päälistesta.
„Söö sa sia lihani,
kae kanamunani,
pista piima päälistesta!”
Veli vasto kostimaie:
„Söö esi sa sea lihani,
kae esi kanamunani,
pista piima päälisteni. -
Kui ma johu koolemaie,
tee mulle tinane kirstu,
raiu mulle rahane risti,
põdraluust tee põõnake,
sikka sarvest tee sagara.
Ärä mo vii reella,
ega vii ratastella -
ratta kurje raputama,
regi kurja riputama.
Vii mu viie sõrmene,
kanna katten käela,
siis pane mulda mu hingamaie.”

Viis: Mihkel Käärd (51 a) (EÜS V 143 (31) Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), tekstHurda kogust (H III 21, 544/7 (7) < Kambja – S. J…?, 1894).

Tagged in: kambja_ Read more... 0 comments

3. IMEKENE MEMMEKENE (San)

Haned kadunud

Sangaste

1r_v15_H_II_818_(13)

IMEKENE MEMMEKENE,
muile annid muuda tööda,
sulasile suurta tööda;
mulle annid alba tööda -
annid mulle ani’ oita,
ani’ oita, kana kaitsa.

Aije ani ma vesile,
lasi kana laineile.
Tul´l´i augas´ alta vie,
mudakurvits alta mua,
vei ani mull vesista,
lask´ kana laineista.

Ai ma ulli otsima,
nõrka velle nõudema -
es saa ullil otsitus,
nõrgal vellel nõvvetus.

Lätsi esi otsima,
esi nõssi nõudema.
Sai ma Tooni nurme pääle,
näi kümme kündijät,
säidse ägli äestäjät.
Sis ma küsse kündijalt,
ääle lausi äestäjäle -
es no kündija kõnele,
äestäja äält es lausu.

Võti kündijal kübärä,
aestäjäl ää obese,
sis no kündijä kõneli,
äestäjä ääle lausi:
„Mine omma mõisijade -
miä sulle süvvä andas,
tuo om sino ani liha,
miä sulle juvva andas,
tuo om sino kana veri!”

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 818 (13) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 370/2 (7) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

4. ESAKENE ENNEKENE (Kam)

Haned kadunud. Suur tamm. Venna kirvehaav

Kambja

1_jut_2_143_(31)_1r

ESAKENE ENNEKENE,
muile annid muida tööda,
sulastele suurta tööda -
mulle annid halba tööda:
mulle annid ani hoita,
ani hoita, kanad kaitsa.
Ai ma ani vesile,
kanad kulla kastele
liiger-laager laintelle.
Tuli tuulta muialt maalta,
ai mu ani vesilta,
kanad kulla kastelta,
liiger-laager laintelta.

Lätsin ani otsimaie.
Vastu tulli kümme kündjad,
üheksa tuli äestajad,
sada saadu rookijad,
tuhat tukki korjajat.

Võtti kündjal kõnelda,
äestajal heita häälta:
„Kas te näite minnu ani?”
Ei se kündija kõnele,
äestaja ei heita häälte.

Võtsin kündjal kübara,
äestajal hääh hobuse,
saadu rookije sadula -
joba kündja kõneles,
äestaja heitis häälta:
„Mänäs olli teie ani?”
„Kuldasiivu, karda-kaala,
hõbe nõtsiga mõlema!”
„Mine Mõõlo mõisehe,
sääl su ane tapetakse.”

Lätsi Mõõlo mõisehe.
Vaatin mina vaatin,
mes mull süvve andanes -
anti oma ani liha;
vaatin mina vaatin,
mes mull juvva andanes -
anti oma ani verda.

Pistsin liha peosse,
käänin vere käisesse.
Viisin ma liha kodusse,
matsen põllu-pindrasse.

Vaatin mina vaatin,
mes säält välja kasvanesse -
välja kasvi suure tamme,
suure tamme, pikka oksa.
Tamm taht taivasta laota,
pikka oksa pilved pildu.

Võtsen vellele kõnelda:
„Velle hella poisikene,
ihu kirves kirju-varsi.
tao tuli-teravas,
siis mine tamme raiumaie!”

Veli läts tamme raiumaie,
ragus käe, raius jala,
ragus kümme külle-luuta,
ragus katski kaala-luuta,
veri karas versta maata.

Lätsin velle vaatamaie,
tei ma kolme kookikista:
üte tei sialihasta,
tõise kanamunasta,
kolmas piima päälistesta.
„Söö sa sia lihani,
kae kanamunani,
pista piima päälistesta!”

Veli vasto kostimaie:
„Söö esi sa sea lihani,
kae esi kanamunani,
pista piima päälisteni. -
Kui ma johu koolemaie,
tee mulle tinane kirstu,
raiu mulle rahane risti,
põdraluust tee põõnake,
sikka sarvest tee sagara.
Ärä vii mo reella,
ega vii ratastella -
ratta kurje raputama,
regi kurja riputama.
Vii mu viie sõrmene,
kanna katten käela,
siis pane mulda mu hingamaie.”

EÜS V 143 (31) ja H III 21, 544/7 (7) < Kambja

Tagged in: kambja_ Read more... 0 comments

5. PEREMEES, PEREMEHEKENE

Haned kadunud

Otepää

1r_v10_EYS_V_150_(62)

PEREMEES PEREMEHEKENE,
perenaine, naisukene,
muile andis muuda tööda,
mulle andis anid hoita,
anid oita, kanad kaitsa.

Aa’si ma ani vesile,
keeruti kana kesäle,
esi mina lätsi kõrtsusseni;
sääl ma jõien suutäis viina,
suutäis viina, tõine „piiva”.
Jäi ma veidi joobenussa,
heitsin purjus puhkamaie.
Pandse pää pakku pääle,
kaala katte kannu pääle,
nii ma jäi marjake magama.

Sis tulli kulli kuusikusta,
halva lindu aavikusta,
aeas mu ani vesilta,
keerutas kana kesälta.

Läksin ma anni otsimaie,
kanakeisi katsumaie.
Joosin, joosin, kargsin, kargsin,
joosin ma üle jõgede,
kargasin üle kallaste.
Kes mulle joostes vasta tulli?
Tulli mul vasta kündija.
„Kündija, mu ella venna,
nägid sa minu anisi,
kuulsid sa minu kanasi?
„Es no_s näe, es no_s kuule!”

Joosin, joosin, kargsin, kargsin,
joosin ma üle jõgede,
kargasin üle kallaste.
Kes mulle joostes vasta tulli?
Tulli mul vasta äestaja.
„Äestaja, mo ella venna,
nägid mo armsaid anisi,
kuulsid mo kallid kanasi?”
„Es no_s näe, es no_s kuule!”

Võtsin kündijalt kübärä,
äestajalt hüvä hobese -
küppär mass kümme küläda,
sadul mass sada taluda,
hobu mass otepä liina. -

Siis see kündija kõneles,
äestaja vasta kostis:
„Mine sina Rõuge mõisaesse -
sääl sinu anid tappetasse,
sääl sinu kanad kakkutasse!

Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 150 (62) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 287/9 (1) < Otepää khk, (1889).

Tagged in: otepää_ Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

__M e r e__k o s i l a s e d__

 

 

Read more... 0 comments

1. KÕNDSEN TEEDA, KÕNDSEN MAADA (San)

Mere kosilased

Sangaste

 2r_v1_EYS_VI_210_(91)

KÕNDSEN TEEDA, KÕNDSEN MAADA,
kõndsen ümbre mere äärta,
lassi lainetel vajuda.
Kes säält merest vastu tulli?
Vaskineiu vastu tulli.
“Tere, tere, neiukene,
tere, neiu noorekene!
Kas sina võtad mulle tulla,
mulle tulla, muile minna?”
“Ei mina võta sulle tulla,
sulle tulla, muile minna:
sul om kotun kurja ämma,
kurja ämma, kurja õe.”

Kõndsen teeda, kõndsen maada,
kõndsen ümbre mere äärta,
lassi lainetel vajuda.
Kes säält merest vastu tulli?
Hõbeneiu vastu tulli.
“Tere, tere, neiukene,
tere, neiu noorekene!
Kas sina võtad mulle tulla,
mulle tulla, muile minna?”
“Ei mina võta sulle tulla,
sulle tulla, muile minna:
sul om kotun kurja ämma,
kurja ämma, kurja õe.”

Kõndsen teeda, kõndsen maada,
kõndsen ümbre mere äärta,
lassi lainetel vajuda.
Kes säält merest vastu tulli?
Kuldaneiu vastu tulli.
“Tere, tere, neiukene,
tere, neiu noorekene!
Kas sina võtad mulle tulla,
mulle tulla, muile minna?”
“Küll mina võtan sulle tulla,
sulle tulla, muile minna:
sul om kotun hääda ämma,
hääda ämma, hääda õe.”

Laulnud Ain Park (65 a) (EÜS VI 210 (91) ja EÜS VI, 358/60 (46) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss (viis, 1909), A. Mõttus ja J. Sossi ( sõnad, 1911).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

x

Read more... 0 comments

__L u n a s t a t a v__n e i u__

Read more... 0 comments

1. LÄTSI MERI MA MINEMÄ (San) (lõpp-)

Lunastatav neiu

Sangaste

1r_v3_RKM_II_225_591_(1)

LÄTSI MERI MA MINEMÄ,
pikä purju pilluma.
Odot, meri, peä, vesi -
las ma kae kodo poole,
eidä silmi ellä poole:
kes sääl koton kõndines,
tare iene tandsines?

Ise (isa) iks koton kõndines,
tare iene tandsines.
„Isekeni, taadikeni,
osta minno orjuvasta,
pästä päivista kurjosta!”

„Ming’s ma osta, ming’s ma pästä?”
„Sul om kolmi ruunakeista -
üts no anna sa minole,
tõne tõlgule toota (tõota),
kolmas jääs sull enele.”
„Ei või anda, ei tõota!”

Lätsi meri (mari?) ma minemä,
pikä purju pilluma.
Odot, meri, peä, vesi -
las ma kae kodo poole,
eidä silmi ellä poole:
kes sääl koton kõndines,
tare iene tandsines?

Imä iks koton kõndines,
tare iene tandsines.
„Imäkeni, memmekeni,
osta minno orjuvasta,
pästä päivista kurjosta!”

„Ming’s ma osta, ming’s ma pästä?”
„Sul om kolmi lehmakeista -
üts no anna sa minole,
tõne tõlgule toota (tõota),
kolmas jääs sull enele.”
„Ei või anda, ei tõota!”

Lätsi meri ma minemä
pikä purju pilluma.
Odot, meri, peä, vesi -
las ma kae kodo poole,
eidä silmi ellä poole:
kes sääl koton kõndines,
tare iene tandsines?

Veli koton kõndines,
tare iene tandsines.
„Vellekeni noorekeni,
osta minno orjuvasta,
pästä päivista kurjosta!”

„Ming’s ma osta, ming’s ma pästä?”
„Sul om kolmi ärjäkeista -
üts no anna sa minole,
tõne tõlgule toota (tõota),
kolmas jääs sull enele.”
„Ei või anda, ei tõota!”

Lätsi meri ma minemä
pikä purju pilluma.
Odot, meri, peä, vesi -
las ma kae kodo poole,
eidä silmi ellä poole:
kes sääl koton kõndines,
tare iene tandsines?

Sõsar koton kõndines,
tare iene tandsines.
„Sõsarani linnukeni,
osta minno orjuvasta,
pästä päivista kurjosta!”

„Ming’s ma osta, ming’s ma pästä?”
„Sul om kolmi sõlekeista -
üts no anna sa minole,
tõne tõlgule toota (tõota),
kolmas jääs sull enele.”
„Ei või anda, ei tõota!”

(Lõpp puudu)

Viis: Karl Vill (80 a) (RKM II 225, 591 (1) < Sangaste khk, Korijärve k, Kuritsa-Veski t – H. Tampere, 1967), tekst: Kadri Veemees (umb 70 a) (H II 5, 568/9 (248) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments

2. NAKSI MERI MA MINEMÄ (San)

Lunastatav neiu

Sangaste

1r_v4_EYS_VI_210_(91)

NAKSI MERI MA MINEMÄ,
pikä purju’ pillumaia.
„Piä, meri, saisa, vesi -
las ma kae kodo poole,
eidä sil´mi ellä poole:
kes sääl koton kõndines,
tare iene tandsines?”

Ise koton kõndines,
tare iene tandsines.
„Isekene, taadikene,
osta minno, pästä minno,
osta minno orjusesta,
pästä päivista kurjosta!”

„Minkas ma osta, minkas pästä,
minkas osta orjusest,
pästä päivista kurjosta?”

„Sul om koton kolmi ruuna -
üts´ sa anna minule,
tõne tõlgule toota (tõota),
kolmas jääs sul enele.”
„Ei või anda, ei tõota!”

Naksi meri ma minemä,
pikä purju’ pillumaia.
„Piä, meri, saisa, vesi -
las ma kae kodo poole,
eidä sil´mi ellä poole:
kes sääl koton kõndines,
tare iene tandsines?”

Ime koton kõndines,
tare iene tandsines.
„Imekene memmekene,
osta minno, pästä minno,
osta minno orjusesta,
pästä päivista kurjosta!”

„Minkas ma osta, minkas pästä,
minkas osta orjusest,
pästä päivista kurjosta?”

„Sul om koton kolmi lehma -
üts´ sa anna minule,
tõne tõlgule toota (tõota),
kolmas jääs sul enele.”
„Ei või anda, ei tõota! -
Tütarlatsi linnukene,
minu meeli-marjakene,
olet viidu, viidä aiga,
olet tuodu, tunne ello,
olet saadu, saisa paigan!”

Viis: Ain Park (65 a) (EÜS VI 210 (91) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss, 1909), tekst: Kadri Lõokene (75 a) (H II 5, 506/8 (157) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged in: sangaste_ Read more... 0 comments