3. OH TEIE, HULLUD NOORED MEHED!

Kosjahobu söötmine. Kaevul kosija

Kursi

3_1r

OH TEIE HULLUD NOORED MEHED!
Näevad neidu kasvavada,
sinisääri sirguvada,
tinapihta paisuvada:
võtvad hoielda hobusid,
võtvad sööta sälgusida,
ilma taadi teademata,
ilma eide teademata,
vanemate vaatamata –
varjult sööta, varjult joota,
varjult vetta vidada,
akanesta anda kaerad,
läbi pilu pista heinad,
läbi lae laska rokka.
Ette need heinad ilusad,
ette need kaerad kaharad,
ette rokka roosilise.

Sai see täkk siis täide söönud,
täide söönud, täide joonud,
panin täku täide rauda,
hõbeleiede peale.
Ajasin halli rakkeesse,
panin ta pea pantelisse,
kõrvad kikki rihmadesse,
ruuna rublatükkidesse.

Panin täku saani ette,
teki panin saani peale,
sõitsin neidiste kodusse.
Ajasin äia ukse ette,
aisad ämma akenisse.

Teretan äia isaksi,
teretan ämma emaksi:
„Tere, äia äkiline,
tere, ämma kannatlikku!
Kas on neidusid kodussa,
kas on maimuksed majassa?“

Äi siis mõistis, ämm siis kostis:
„Ei ole neidusid kodussa,
ei ole maimuksed majassa,
ei ole taimeksed talussa;
neiud kaevul karja jootmas,
hõbeõlpemed õlala,
hõbeämbrid õlpemessa,
hõbevitsad ämberissa!“

Mina siis mõistsin, kohe kostsin:
„Kas on luba järel sõita,
täkuga järele jaluta?“

Äi siis mõistis, ämm siis kostis:
„Kui sul viied viinatoobid,
kahed-kolmed õllekannud,
siis on luba järel sõita,
täkuga järele jaluta.“

Andsin siis hallila vägeda,
sõitsin siis kärmast kosja teeda,
kosja teeda, kulla teeda,
ajasin neio järele.

Viks oli vinna, kõrk oli kooku,
veel viksim veevedaja,
kõrkim koogu kõigutaja!
Neidu nähes ütelema:
„Vinna vetta, neitsikene,
vinna vetta veiste juua,
kalla kõige karja juua,
anna mo hoole juua!
Ma olen vaene teede käia,
teede käija, maade marssija.
saksa asjade ajaja,
viie raamatu vidaja.“

Neiu vasta kosteleksi:
„Oh sina petis peiukene,
kavalik sa kaasakene,
valelik sa vennukene –
sa pole vaene teede käija,
teede käija, maade marssija,
saksa asjade ajaja,
viie raamatu vidaja!
Sa oled kaval kosilane:
kosjakindad sul käessa,
kosjakiri kinnastessa,
kosja piitsuke piussa.“
Mina mõistsin, vastu kostsin:
„Veelap kodu veike venda,
kes and piitsa mul piusse,
veelap mul kodu õekene,
kes tegi kirjad kinnastesse,
veelap mul kodu emagi,
kes and kätte kosjakindad.“

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (32) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles G. Soo (H II 50, 79/83 < Kursi, Laiuse, 1880).

Tagged with: ,
Posted in Noorus